
Kui ma eile hilisõhtul rongiga Oxfordi jõudsin, oli professor mul autoga vastas ning viis mu oma koju, kus ta naine mulle teed ja muud head-paremat pakkus ning mulle imemaitsva hommikusöögi kaasa pakkis. Seejärel viidi mind nende Thamesi kaldal asuvasse ruumikasse külaliskorterisse (vt. ülemist pilti), mille raamatukogu on selline, et ma võiks siia kuudeks laagrisse jääda. Täna hommikul arutasime me 3-4 tundi mu dissertatsiooni üle, käisime lõunal ja ülikoolis ühel seminaril ning seejärel läksime tagasi tema koju, kus ta naine oli valmistanud imemaitseva inglispärase kolmekäigulise õhtusöögi. Nii et ma tunnen ennast nagu kuninga kass.
See seminar ülikoolis oli omaette elamus. Me jõudsime veidi hiljem ning kui me olime maha istunud ja ma sain mahti ringi vaadata, siis tabas mind üks üllatus teise järel, et “oh, see on siin” ja “oh-oh, see on ka siin” ja “oh sa poiss, ma ei teadnudki, et see on ka Oxfordis”. Sellist plejaadi kuulsusi pole ma varem korraga ühes ruumis näinudki. Kuid veelgi suurem elamus on ülikoolilinnak ja see linn üldse. Sest see on i-m-e-i-l-u-s. Aga sellest linnast ja ülikoolist räägin ma homme täpsemalt.
Riin
No comments:
Post a Comment