
Chicago on mõnus linn. Siin korraldaks ka oma olmet kui saaks. Suurlinna kohta kompaktne ja elatav. Mõnusad omanäolised linnaosad oma poekestega ja selgelt oma eluga rahulolevad inimesed muudavad Chicago kergesti vastuvõetavaks. Arvasin, et siinne arhitektuur tekitab minus sama suurt võõrastust kui Kanadas, aga ei. Kesklinna ümbruse linnamajad võiks vabalt asuda kusagil euroopa pealinnas ja kesklinna pilvelõhkujad on tase omaette. Ja ilmselt tulenevalt linna kompaktsusest ei tundu kõrglinn ka nii ahistavana.
Üks omaette erinev kogemus siin on taksosõit. Alguses ei saanud ma aru, et kuidas on võimalik ilma Kiisu vahenduseta üldse taksot saada - lihtsalt seista tee ääres käsi püsti!? Kummalisel kombel see töötab. Me sõidame päris palju taksoga ja seni pole me üle minuti pidanud vaba taksot ootama. Omaette lõbusad tegelased on ka siinsed taksojuhid, kes on Eestist väga teadlikud – kas siis suurte rindadega Darja kaudu või lihtsalt maakaarti oma kodu seinal uurides.
Täna oli esimene tõeline turistipäev, kus sai Chicago jõel paadiga sõidetud ja pitsarestoranis “One” sügavanuma pitsat söödud. Kõht ongi sedavõrd täis, et ei jaksanud esimene kord nädala jooksul Magdaga mere äärde jalutama minna. Peab ennast natuke ka õhtuks säästma, siis läheme gooti klubisse. Peebuga käisime Buddy Guy’s bluesi klubis ja Andy’s Jazz klubis, nüüd siis gooti klubi. Pidi olema tolerantne koht, ainult yuppisid ei salli. Ma peangi siis natuke mõtlema kuidas ennast maskeerida, loodetavasti üleni musta värvi riided ajavad asja ära. Ja credit crunchist ja stimulsus package’ist ei poeta sõnakestki.
Mihkel




1 comment:
vana säga on omale sobiva lombi leidnud :)
see teeb kohe rõõmu, et mõned asjad siin ilmas ei ole mõeldud muutuma.
Post a Comment