Läbi saab...

see Chicago aeg. Täna õhtul lendame tagasi Eestisse. Kahju on veits, mis seal salata. Eile käisime Riinuga ja võtsime veel Chicagost viimast. Kuulasime Chicago süfooniaorkestri esituses Brahmsi esimest, mis oli nii ilus, et võttis kananaha ihule. Saime muidugi ka uskumatult head kohad all saalis keskel ja seda vaid 15 dollari eest oma ISIC-kaardiga. Pärast käisime Andy's Jazzclubis, kus minu meelest mängitakse selle linna kõige paremat jazzu ja kus pakutakse imehead tuunikala seesamiseemnetega. No ja õhtu ning oma siinse aja lõpetasime muidugi nurga peal Old Town Ale House'is. Ja nüüd käib pakkimine...

Panen siia veel minu Chicago kohtade topi koos linkidega, et siis, kui keegi kunagi siia linna satub, oleks hea vaadata, kas meie maitsed kokku langevad. Niisiis: parim muuseum: Chicago Art Institute eriti oma impressionistide koguga, mida loetakse Põhja-Ameerika parimaks ja maailmas teiseks. Parim bluesiklubi: Buddy Guy's Legend eriti oma esmaspäevaste jam-sessionitega, kus õhtu jooksul astub üles lisaks peaesinejale vähemalt kolm bändi, kes pannake kokku kohapeal. Parim kino: Piper's Alley Theatre, mis on selline vanakooli kino, pisut kulunud ning räämas, natukene Sõpruse moodi ja kus näidatakse natukene erinevat repertuaari, sellist alternatiivsemat kraami. Parim jazzuklubi: Andy's Jazzclub, kus seitsmel päeval nädalas mängivad kaks erinevat koosseisu, esimene juba viiest õhtul ja teine üheksast, poole kümnest, ja kus eranditult iga koosseis on selline, mis võiks meie Jazzkaarel olla vabalt peaesineja. Parim nurgapealne baar: Old Town Ale House, mis on lihtsalt üks suurepärane koht jube mõnusa auraga ja äärmiselt meeldivate inimestega seal sees. Ja kus sinust hiljemalt kolmanda külastuse järel saab püsikunde, kes on alati teretulnud...

Ja siis nüüd head aega minu poolt!
Peep

29 kraadi

Täna oli siis lõpuks see päev, millest tänavanurkadel asetleidvas small talk'is on juba mitu päeva rääginud. Nimelt, väljas oli 29 kraadi ning päikese käes ilmselt rohkemgi. Michigani äärsed rannad olid paksult päevitavaid inimesi täis ning mõni käis isegi ujumas. Paari päeva eest saabunud Hendile ja Airile võis see olla mõneti üllatav, arvestades, et nende saabudes oli väljas vaevalt 10 kraadi. Aga sellised kõikumised on siin üsna tavaliselt. Õigupoolest on siin juba teist nädalat järjest tore tööinimese ilm, nagu Mihkel seda nimetas. See tähendab, et esmaspäev-teisipäev on ilm sajune ja jahe, siis hakkab vaikselt soojemaks minema ning nädalavahetusel on kenasti rannailm. Aga vaadake pilte...

Riin

Mihkli sissekanne 2

Kel huvi kuulda veel Mihkli värvikate Ameerika muljete kohta, vaadaku:

http://affinitiz.com/space/urmasson/content/_7A453073-18BB-48A5-AE2D-5C566C7594BC

Michigani ääres

Ma mõtlen, et looduse koha pealt pole mul Põhja-Ameerikale küll miskit ette heita. Erinevalt näiteks Katzist, kes on kurtnud selle üle, kuidas mäed on liiga kõrged ning puudub silmapiir või Mihklist, kel Islandil on silmapiiri nii et tapab, aga puid on liiga vähe. Ainus, mille üle võiks pisut viriseda, on mere puudumine, sest Londonis on kõige lähem veekogu - Erie järv - pooletunnise autosõidu kaugusel. Ja kuna mul autot (ega õigupoolest ka lubasid) pole, siis eeldas vee äärde jõudmine alati parajat orgunnimist. Selle tühiku on Chicago küllaga ära täitnud, sest siin on lisaks Chicago jõele ka hiiglaslik Michigani järv, mis näeb välja, lõhnab ja lainetab nagu meie Läänemeri, ainult on vahest veidi sinisem. Järele mõeldes tundub mulle, et ma polegi varem elanud linnas, mille igapäevaellu vesi nõnda endastmõistetavalt kuulub. Selles suhtes on Tallinnal nii mõndagi õppida. Nagu Mihkel tabavalt tähele pani, on Chicago eripära see, et ta on osanud vee osavalt oma igapäevaellu integreerida. Siin on kohe tunda, kuidas õhtuti ja eriti nädalavahetuseti koondub elu järve ümber.

Mööda Michigani äärt jookseb umbes 30-miiline promenaad, kus joostakse, jalutatakse, sõidetakse rattaga ja tehakse kõike muud. Kohati meenutab see meie Pirita rada, ainult kõnnitee on oluliselt laiem, nii et sinna mahuvad pühendunud sportlaste kõrval ka lihtsalt või koera-jalutajaid (Pirital on mul sageli tunne, et mõni rulluisutaja ajab mu lihtsalt alla). Ja see on oluliselt vaheldusrikkam, nii et seal on lahmakaid avalikke randu koos võrkpalli postidega, maletajatele mõeldud tempel (nojah, templi moodi maja), parke, restorane, kiirtoidukohti ja nii edasi. Üldiselt ma räägin seda sellepärast, et just laupäeval võtsime me korteriomaniku rattad ning tegime mööda seda rada umbes 10-kilmeetrise otsa. Väljas oli 20 kraadi ringis, nii et Mihkel sai üle mitme aasta (?) isegi oma lühikesed püksid jalga pandud, puhus soe tuul ja üldse oli väga idülliline.

Täna läks Mihkel tagasi "sellele saarele" (muudmoodi pole ma viimasel ajal teda Islandit kutsumas kuulnud) ja homme tuleb külla Hent. Ja Mihkli kurikuulus kaalumine (ja sellega seotud kihlvedu) lükkus edasi maikuusse, sest hoolimata meie teatavast sportlikkusest oleme me viimastel päevadel andunud hõrgutistele, mille poolest Chicago on kuulus, nagu deep-dish pizza või Chicago kuulsad hotdogid. Igatahes väitis ta, et nende pükste jalgasaamisega, mis siia tulles kenasti jalga mahtusid, olid tal äraminnes juba teatavad probleemid.

Riin

Mihkli sissekanne

Täna täpselt nädal tagasi jõudsin Ameerikasse. Sain endale suures toas elamisnurgakese, mille ma olen jõudnud koduselt segamini ajada. Käime koos nurgapoest süüa ostmas ja õhtuti koera jalutamas. Nädalaga olen sisse elanud Riinu ja Peebu olmesse. Taoline olmeturism on minu lemmik, mida olen ka varem harrastanud; kas siis Blondi juures Shveitsis või Riinu juures Kanadas. Elada natuke aega teiste elu on mõnus vaheldus ja meeled puhkavad.

Chicago on mõnus linn. Siin korraldaks ka oma olmet kui saaks. Suurlinna kohta kompaktne ja elatav. Mõnusad omanäolised linnaosad oma poekestega ja selgelt oma eluga rahulolevad inimesed muudavad Chicago kergesti vastuvõetavaks. Arvasin, et siinne arhitektuur tekitab minus sama suurt võõrastust kui Kanadas, aga ei. Kesklinna ümbruse linnamajad võiks vabalt asuda kusagil euroopa pealinnas ja kesklinna pilvelõhkujad on tase omaette. Ja ilmselt tulenevalt linna kompaktsusest ei tundu kõrglinn ka nii ahistavana.

Üks omaette erinev kogemus siin on taksosõit. Alguses ei saanud ma aru, et kuidas on võimalik ilma Kiisu vahenduseta üldse taksot saada - lihtsalt seista tee ääres käsi püsti!? Kummalisel kombel see töötab. Me sõidame päris palju taksoga ja seni pole me üle minuti pidanud vaba taksot ootama. Omaette lõbusad tegelased on ka siinsed taksojuhid, kes on Eestist väga teadlikud – kas siis suurte rindadega Darja kaudu või lihtsalt maakaarti oma kodu seinal uurides.

Täna oli esimene tõeline turistipäev, kus sai Chicago jõel paadiga sõidetud ja pitsarestoranis “One” sügavanuma pitsat söödud. Kõht ongi sedavõrd täis, et ei jaksanud esimene kord nädala jooksul Magdaga mere äärde jalutama minna. Peab ennast natuke ka õhtuks säästma, siis läheme gooti klubisse. Peebuga käisime Buddy Guy’s bluesi klubis ja Andy’s Jazz klubis, nüüd siis gooti klubi. Pidi olema tolerantne koht, ainult yuppisid ei salli. Ma peangi siis natuke mõtlema kuidas ennast maskeerida, loodetavasti üleni musta värvi riided ajavad asja ära. Ja credit crunchist ja stimulsus package’ist ei poeta sõnakestki.

Mihkel

Suurlinna eelised

Kui ma pidin kunagi põhjendama oma Chicagosse tulekut, siis ma ütlesin muuhulgas seda, et ma pole kunagi varem elanud pikemalt suurlinnas. Mis on jumala tõsi, sest enamuse elust olen ma elanud linnades nagu Tallinn ja London (ühesuurused) või Tartu ja Uppsala (samuti ühesuurused). Just eile Magdaga järve ääres jalutades leidsin ma, et Chicago mulle ikka väga meeldib.

Esiteks on Chicago hämmastavalt mugav linn. Tema kohta kehtib see, mida tavaliselt öeldakse väikelinna kohta, nimelt et kõik oma elulised vajadused saab ära ajada enamvähem nurga taga ning kuhugi jõudmiseks ei pea läbima pikki vahemaid. Meie maja vahetus läheduses on näiteks 2 Starbucksi kohvikut (selle peale läheks kanadalased kadedusest lillaks, sest see on kõige mõnusam kohvikukett, kus inimesed loevad ühe kohvi kõrvale tundide kaupa raamatuid ja ajalehti või mängivad malet), 2 spordisaali, 2-3 keemilist puhastust ning ilusalongi, 2 mõnusalt keskmise suurusega toidupoodi, apteek, pank, kino, teater, 2 komöödiateatrit, rääkimata kümnetest restoranidest ja baaridest. Kui restoranide ja baaride rohkust saab seletada meie korteri suurepärase asukohaga, siis ülejäänu kehtib ka teiste elurajoonide kohta – suurem hulk inimesi tingib lihtsalt suurema nõudluse ning seega suurema pakkumise. Mulle meeldib see, et nii Starbucks, toidupood kui ka spordisaal on avatud 24 tundi, mis sobib hästi mu öise eluviisiga. Ja kui Põhja-Ameerika väiksemates linnades keskendub elu suurte kaubanduskeskuste ehk mall’ide ümber (isegi Londonis tähendab kinnominek reeglina mall’i minekut), siis Chicago puhul meeldib mulle see, et siin on palju pisikesi poode, igaüks on reeglina ühe perekonna käes. See ei paista olevat Chicago eripära, vaid sellist pisipoodide rohkust panin ma imeks juba Montrealis.

Teiseks on Chicago kuidagi väga kodune. Tavaliselt räägitakse sellest, kuidas suurlinn on väga anonüümne, mis võib kaasa tuua teatud üksilduse. Mulle tundub London oma väiksema kogukonnaga palju anonüümsemana. Siin on inimsed uutele tutvustele kuidagi hoopis avatumad, jutu alustamiseks piisab sellest, kui jääd kellegile pikemalt otsa vaatama. Eriti lihtne on tutvusi luua Magdaga jalutades, keda kõik tahavad patsutama tulla. Nii et oma sotsiaalsete vajaduste rahuldamine on üsna lihtne. Aga nüüd ma pean lõpetama, sest kell on 5 ning varsti saabuvad külalised, nii et me peame hakkama Peebu ja eile Chicagosse saabunud Mihkliga õhtusööki tegema.

Riin

Trip

Tulin oma vana sõjaväeaegset sõpra Dimkat vaatama. Ta elab Windsoris Connecticutis ja juba mingisugusest 1993. aastast peale, kusjuures ta pole sellest ajast alates kordagi Euroopas ega Venes käinud. Enne Ameerikasse tulekut käis ta mul mõned korrad Tallinnas külas ja on siiamaani Eestist suures vaimustuses. Eriti sellest, kuidas toona 80-ndate lõpus oli meil poest vabalt pelmeene, hapukoort ja õlut võimalik osta. Ja mis Moskvas toona võimatu oli. Mina omakorda olen tal siin kolmas kord külas, viimati poolteist aastat tagasi koos Riinuga, ja ausalt öeldes on iga kord hää trehvata, sest tegemist on väga laheda ja intelligentse tüübiga.

Sõit Chicagost Connecticuti ei ole just kõige lühem, eriti, kui seda teha autoga, mida mina tegin. Vahemaa on umbestäpselt 1500 km ja ühe jutiga ma seda maha ei sõitnud. Alustasin Chicagost, Illinois'st eile pärastlõunal ja kihutasin jutti läbi Indiana ja Ohia Pennsylvaniassse välja, 8 tundi ja umbes 850 km, ühe tankimis- ja pissipeatusega. Südaöösel võtsin ühe suvalise jubeodava motelli tee äärest, mis küll pisut haises ja oli tiba külmavõitu, aga kuuetunniseks autojuhiuneks täiesti sobilik. Täna hommikul lasin edasi läbi Pennsylvania ja New Yorgi osariigi Connecticuti välja. See sõit oli juba lausa käkitegu - 6 tundi ja 650 km. Ja ka üks bensu-, kohvi- ning pissipeatus vahele. Niimoodi kirjeldades tundub selline trip parasjagu kreisi, aga tegelikult sobis see mulle hästi. Sain kõiksugused mõtted omapäi ära mõteldud ja terve tee kõvasti ja vahetpidamata erinevatest raadiojaamadest vana head rocki kuulata. Ja selles suhtes on siin tõesti hästi - möla on vähe ja head muusikat palju - Doorsist ja Zeppist alates Hendrixi ja Floydiga lõpetades. Kõik muu, ka ehe metall sinna vahepeale. Puhas nauding nõnda miile enda alt läbi lasta...

Nüüd ajasime siin õhtupoolikul Dimkaga oma meesteasju ja homme jätkame. Ja ülehomme ka... Millalgi peab sama tripi teistpidi ette võtma. Siis on mul plaan see asi ühe jutiga läbi teha. Enne peab korralikult magama ja siis endale auto kokat ning nätsu täis laadima. Kunagi olen ühe jutiga Norra läänerannikult Rootsi idarannikule ära sõitnud. See tripp võttis aega 20 tundi järjepannu, aga kilomeetreid oli vähem. Nojah, Norra ning Ameerika teid ei saa muidugi ka võrrelda... Ja kui ma tagasi olen, siis on mul veel plaanis minna ka Merryt vaatama, kes elab Boulderis Colorados, mis on pea sama kaugel, aga vastupidises suunas Chicagost.

Terv., Peep