MONTREAL

Mul on nüüd selja taga nädal aega Montrealis. Montreal ei kutsunud esile sellist teravat (vahest kõrvaltvaataja) vaimustust nagu Berliin või Chicago, vaid pigem üsna endastmõistetava äratundmise, et loomulikult võiksin ma seal elada. Montreali on keeruline liigitada, ta pole ameerikalik ega ka euroopalik, ei puhtalt berliinilik ega ka pariisilik, vaid pigem mingi segu neist kõigist. Montreal on linn, kus saab pea möödaminnes astuda läbi Warholi näituselt ning süüa lõunat kell 11 õhtul, nagu me Tomiga seda 1. jaanuaril tegime. Võtta alustuseks pudeli head valget veini ning teod, nagu Pariisis kombeks, ning seejärel suure ja mahlase hamburgeri, millesuguseid ainult Ameerikas teha osatakse. Hea näide sellest linnast on metroo, kus võis oma berliiniliku, kuigi prantsuskeelse korralduse tõttu täiesti ära unustada, et ma viibin parasjagu Põhja-Ameerikas. Ja kui ma ühe liini lõppjaamas metroost väljas astusin, leidsin end järsku ameerikalikust äärelinnast, ainult et inglise keelega polnud seal enam miskit peale hakata ning ma pidin käed ja jalad appi võtma.

Me jõudsime selle nädala jooksul tuiata peamiselt kolmel tänaval (need tänavad on muidugi kilomeetreid pikad). Sainte-Catherine, mis on peamiselt turistide ja ostlemise tänav ning mis oma melu ja kaubamärkide rohkuse poolest teeb silmad ette isegi Chicago kuulsale Golden Mile’ile. Ja Mont-Royal, kus on kilomeetrite kaupa väikseid imelikke butiike ja poekesi, näiteks anarhistlik raamatupood või kaltsukas, mille omanik pakkus sajandi alguse masinas tehtud imehead ekspressot. Ja neis poekestes jooksid rahumeeli ringi suured koerad. Ja Saint-Laurent, mis sai minu lemmikuks juba eelmisel korral Montrealis käies, ning mis lööb õitsele eriti õhtuti, kui uksed avavad kümned (võibolla sajad?)kõikvõimalikele maitsetele ja subkultuuridele mõeldud klubid-pubid-kohvikud-baarid. Seal orienteerumiseks on kindlasti vaja kohalike abi. Näiteks sattusime me väga vingesse punaste nahkdiivanitega klubisse, kus ülakorrusel hüppasid ringi üleni musta riietatud gooti-inimesed ning allkorrusel indie-inimesed. Seda klubi poleks me ilma Nicita eales avastanud, sest tänavale oli sellest näha vaid valge lakooniline uks ilma ühegi reklaamita.

Ja ma nägin ära Nici “inimesed”, tema parimad sõbrad ja pere, ja sain suureks sõbraks nende perekoeraga ja sõin Montreali kuulsat poutine’i, millest ma Londonis olen aastatepikku ainult legende kuulnud, ja tegin veel mitmeid asju, millest kirjutamine läheks pikale. Ja selge on see, et sinna linna tuleks soojemal ajal veel kord tagasi minna.

Riin