Teel Chicagosse

Täna varahommikul tegin esimese katse hakata sõitma Chicagosse. Ent minu Detroiti buss oli ära lagunenud ning selle aja peale, kui nad uue bussi leidsid, oli päris selge, et Chicago bussi peale ma Detroitist enam ei jõua. Nii et kobisin tagasi koju ning teen teise katse õhtul kell 9. Samuti teatati mulle, et mind polekski selle bussi peale lastud, kuna mu kott oli liiga raske. Nii et absurdsel kombel tuleb välja, et ka bussides on kaalupiirang - minu suur kott oli peamine põhjus, miks ma üldse bussiga minna otsustasin. Nüüd võtsin 5 raamatut kotist välja ja proovin jonnakalt uuesti. Ja minu majakaaslased, kellega ma eile õhtul pikalt ja põhjalikult hüvasti jätsin, olid minu taasnägemisest üsna üllatunud ja leidsid, et see peab olema märk sellest, et ma ei peaks siit linnast kuhugi minema.

Eilse öö veetsin ma muidugi pakkides, s.t. tehes erinevaid hunnikuid asjadest, mis jäävad Londonisse, mis tulevad kohe Chicagosse, mis tulevad hiljem Chicagosse ja mis tulevad suvel Eestisse. Lõpuks hakkas silme eest tasapisi kirjuks minema. Ja üldiselt on see äraminek olnud üsna kummaline kogemus. See on nii kuradi vaevaline. Umbes sama vaevaline nagu tavaliselt Eestist äraminek. Ja tuleb välja, et asi polegi peamiselt inimestes. Sest lisaks Peebule ootab Chicagos mind ju Magda! Ja üllataval kombel ei muuda see seda märkimisväärselt lihtsamaks. Nii et ma mingi hulkur siiski pole. Ajan juured ikka kenasti alla ning nende lahtitõmbamine nõuab omajagu vaeva.

Aga nüüd lähen teen järjekordse kohvi. Sest kui ma nüüd magama jään, siis ma passin seal bussis terve öö üleval nagu kägu. Aga homme räägime teiega loodetavasti juba Chicagost.

Riin

Sisseelamisest

Ma olin vahepeal levist väljas, kuna minu super-arvuti, mis on minuga umbes 5 aastat mööda maailma rännanud, lumehanges istunud ja lasknud endasse hädaldamata erinevaid vedelikke valada, väsis lõpuks ära. Just täna sain ma kätte oma uue arvuti ja astusin üksiti Mac-i inimeste hulka.

Umbes kahe nädala pärast lähme me niisiis Chicagosse. Praegu ongi selline natuke imelik kahevahel olek - ma askeldan oma askeldamisi ja proovin väitekirja plaani kirjutada, ent teisalt pole mul tööd, vastuvõtuaegu ja inimesed küsivad üllatunult, et kas sa polegi veel Chicagos. Ja mingil määral on selline kahevahelisus ka emotsionaalne. Ühelt poolt ei jaksa ma ära oodata, millal ma juba sõitma hakkan, aga teisalt on ka veidi kahju, selline oh-peab-jälle-kodust-ära-minema tunne. Umbes aasta tagasi kirjutasin ma veidi skeptiliselt, et ma ei kujuta ette, kas ja millal ma siia täiesti sisse elan, nii et mina siinse jaoks ja siinne minu jaoks omaks muutub. Ja mulle tundub, et praeguseks on see kuidagi märkamatult juba juhtunud. Võib-olla sellised asjad juhtuvadki märkamatult, siis, kui see sulle enam teema pole.

Selline sisseelamine väljendub erinevates pisiasjades. Näiteks ei küsi taksojuhid enam kuigi sageli, et kust ma pärit olen (kuigi, olgem ausad, praeguseks on mul tekkinud juba mitu taksojuhti, kes mind nähes rõõmsalt teatavad, et hey, Estonian girl). Ma ei usu, et seejuures oleks mu inglise keel kuidagi hüppeliselt paremaks muutunud ja aktsent on ka endiselt alles. Ma arvan, et muutunud on pigem minu hoiak - ma võtan seda maad ja keelt hoopis suurema endastmõistetavuse ja ilmselt ka enesekindlusega. Ja mööda tänavaid kõndides olen ma end mõnikord leidnud pobisemas inglise keeles. Ja mul on tekkinud teatud sotsiaalne elu, mis on teatud määral isegi võrreldav Tartu eluga. Ma mäletan, et kui mul kunagi tekkis tahtmine minna näiteks õlut jooma, siis ma pidin ikka natuke mõtlema, kellega ja kuidas ühendust võtta. Nüüd on see muutunud oluliselt sujuvamaks, on inimesed, kellega rääkida filosoofiast, need, kellega lõunat süüa või õhtul baari minna (need ei pruugi alati kattuda). Ja mul on hakanud ka tekkima teatud ajalugu ja suhtevõrgustik, mis ei piirdu vaid samas aegruumis tegutsevate inimestega - ma tunnen oma siinsete sõprade sõpru, nende vanasid pruute-peigmehi ja nemad tunnevad mitmeid minu eestlastest sõpru. Üldiselt on toimunud selline tore segunemine - lõunaks söön mahlase hamburgeri ja õhtuks teen hakklihakastet, hommikul elan kaasa Baltikumi asjadele ja õhtul vaatan hokit.

Ja üldiselt on see kuidagi soe tunne. Tundub, nagu ma olen millegi võrra oluliselt rikkamaks saanud, seejuures millestki loobuma pidamata. Ma ei tea, kas see ongi see tunne, mida igaüks kuhugi sisselades tunneb, või see on Kanada ja tema multikultuursuse eripära - lastes jääda enda ja oma identiteedi juurde, annab ta midagi sellele lisaks. Igatahes tundub mulle, et mul on nüüd kaks punkti ilma pääl, kus on hää ja kodune olla.

Riin

Kampaania vastukampaania

Kes Eestis ringi liigub, on kindasti tähele pannud äsja linnaruumi ilmunud rohelisi plakateid, kus üks teatud erakond annab teada, et Eestit tabanud majanduslanguses on süüdi kaks teist erakonda, kes parasjagu võimul on. Igati tobe ja tollele erakonnale iseloomulik reklaam, eksole. Aga seekord tundub mulle, on nad ikka päris segi kamminud, sest usutavasti saab isegi selle erakonna elektoraat aru, et maailma pangandus-, rahandus- ja sellest tulenenud üldise majanduskriisi esilekutsumise ei ole ühelegi Eesti erakonnale jõukohane. Aga noh, ilmselt arvestavad nende kampaaniameistrid sellega, et taoline reklaam kutsub igal juhul esile avaliku diskussiooni ja tümitamise ning ilmselt on nende lootused seotud sellega, et kui kedagi pekstakse, siis ärkab valijates tolle suhtes kaastunne.

Aga igatahes tekitas see roheline kampaania teiste hulgas erutust ka ühes mu tuttavas, kes mõtles välja ja pani üles antikampaania saidi. Pull on see, et asi levis plahvatusliku kiirusega üle Eesti ja mõne tunni pärast oli asi üleval juba nii Delfis (http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=20892793) kui Õhtulehes (http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=311739). Ja väga heade pealkirjadega. Tegelikult on see päris naljakas, kuidas sellised asjad Eesti meediaruumis ning netimaailmas levivad. Ja mismoodi tekivad versioonid asja autorite ning eesmärkide suhtes. Juba on välja käidud, et tegemist on tolle kurikuulsa erakonna poliitiliste oponentide ehk siis nende teiste erakondade vastulöögiga, kaalutletud ja teadliku kontrakampaaniaga jne. Kui nad vaid teaksid, et tegelikult on küsimus lihtsalt ühe kuti sünnipäevahommikul tärganud ideega, mis kohvipausi ajal üles riputatud ning sõpradele laiali saadetud...

Terv., Peep

PS! Ma ei kirjuta saidi autori palvel tema nime, ega ka erakondade nimesid sellepärast, et vastasel korral hakkavad siia blogiruumi eksima kõikvõimalikud neid guudeldavad inimesed, kelle jaoks Riinu ja minu kirjatükid ei ole ilmselt huvipakkuvad.

Talvisel Naissaarel

Naissaarel elavad püsivalt Petka ja Kolja. Kolja on endine majakavaht, kes on nüüd ära koondatud ja kes mõtleb, kuidas ja kus saarel edasi elada, sest tema majake oli ju ametimajake. Petka on aga Petka, üksiti Viimsi valla poolt külavanemaks nimetatud. Kolja püüab võrkudega kala ja teeb saare paarile suvetalu omanikule abitöid. Petka joob aga enamasti viina ja kantseldab jahimehi, kes käivad saarel metssigu küttimas. Ise küttis ta ükskord metssea kirvega, enne seda oli koer sea tihedatesse põõsastesse kinni ajanud. Omavahel Kolja ja Petka päris hästi läbi ei saa, aga teineteise tegemistest teavad palju rääkida. Ja tunnevad ka huvi, et "ei tea, mis ta seal parasjagu teeb?" Saare värk ja naabrimeeste värk... Talvel on elu Naissaarel vaikne - mõni üksik puksiir satub sinna harva - jahimehi või oma suvetalu üle vaatajaid viima-tooma.

Käisin Naissaarel aasta esimesel nädalavahetusel, oma kompanjoni Marguse ja tema arstist sõbra Kaarliga. Marguse majakese soojakütmisega oli tükk tegu, kuigi Kolja oli juba paar päeva eelsoojendust teinud. Aga kolmandaks päevaks sai see juba päris soojaks. Vahepeal panime Koljaga võrke merre, võtsime neid koos kaladega välja, saagisime pisut puid, käisime Petkal külas ja tegime värskelt püütud lõhest suppi. Alguses ka matkasin pisut, sest kuidas ma siis ilma matkamata saan. Aga pärastlõunane võrkude merrelaskmine, kui Suurupi neeme taha loojub päike, on elamus. Veelgi suurem elamus on varahommikune võrkude väljavõtmine jääsupi seest. Taustaks Tallinna kohalt tõusev päike. Õhk on jäine, meri on jäine ja selle keskel väikeses paadis meie Koljaga. Taamal liigub Tallinna poole Stockholmi laev, peal kruiisitajad, kes veel öisest pidutsemisest uimaselt laevapoest viimseid oste tegemas...

Kui saarelt tagasi tulime, jäid Kolja ja Petka sinna omi saareasju ajama. Natuke kadedaks teeb see.

Terv., Peep

MONTREAL

Mul on nüüd selja taga nädal aega Montrealis. Montreal ei kutsunud esile sellist teravat (vahest kõrvaltvaataja) vaimustust nagu Berliin või Chicago, vaid pigem üsna endastmõistetava äratundmise, et loomulikult võiksin ma seal elada. Montreali on keeruline liigitada, ta pole ameerikalik ega ka euroopalik, ei puhtalt berliinilik ega ka pariisilik, vaid pigem mingi segu neist kõigist. Montreal on linn, kus saab pea möödaminnes astuda läbi Warholi näituselt ning süüa lõunat kell 11 õhtul, nagu me Tomiga seda 1. jaanuaril tegime. Võtta alustuseks pudeli head valget veini ning teod, nagu Pariisis kombeks, ning seejärel suure ja mahlase hamburgeri, millesuguseid ainult Ameerikas teha osatakse. Hea näide sellest linnast on metroo, kus võis oma berliiniliku, kuigi prantsuskeelse korralduse tõttu täiesti ära unustada, et ma viibin parasjagu Põhja-Ameerikas. Ja kui ma ühe liini lõppjaamas metroost väljas astusin, leidsin end järsku ameerikalikust äärelinnast, ainult et inglise keelega polnud seal enam miskit peale hakata ning ma pidin käed ja jalad appi võtma.

Me jõudsime selle nädala jooksul tuiata peamiselt kolmel tänaval (need tänavad on muidugi kilomeetreid pikad). Sainte-Catherine, mis on peamiselt turistide ja ostlemise tänav ning mis oma melu ja kaubamärkide rohkuse poolest teeb silmad ette isegi Chicago kuulsale Golden Mile’ile. Ja Mont-Royal, kus on kilomeetrite kaupa väikseid imelikke butiike ja poekesi, näiteks anarhistlik raamatupood või kaltsukas, mille omanik pakkus sajandi alguse masinas tehtud imehead ekspressot. Ja neis poekestes jooksid rahumeeli ringi suured koerad. Ja Saint-Laurent, mis sai minu lemmikuks juba eelmisel korral Montrealis käies, ning mis lööb õitsele eriti õhtuti, kui uksed avavad kümned (võibolla sajad?)kõikvõimalikele maitsetele ja subkultuuridele mõeldud klubid-pubid-kohvikud-baarid. Seal orienteerumiseks on kindlasti vaja kohalike abi. Näiteks sattusime me väga vingesse punaste nahkdiivanitega klubisse, kus ülakorrusel hüppasid ringi üleni musta riietatud gooti-inimesed ning allkorrusel indie-inimesed. Seda klubi poleks me ilma Nicita eales avastanud, sest tänavale oli sellest näha vaid valge lakooniline uks ilma ühegi reklaamita.

Ja ma nägin ära Nici “inimesed”, tema parimad sõbrad ja pere, ja sain suureks sõbraks nende perekoeraga ja sõin Montreali kuulsat poutine’i, millest ma Londonis olen aastatepikku ainult legende kuulnud, ja tegin veel mitmeid asju, millest kirjutamine läheks pikale. Ja selge on see, et sinna linna tuleks soojemal ajal veel kord tagasi minna.

Riin