Otsustest

Istun Tartu-Tallinna rongis ja mõtlen, kerge tülpimusega, et järgmise nädala lõpus sõidan ma tagasi Kanadasse. Üleüldse olen ma viimasel ajal palju välismaal elamise peale mõtelnud. See on ilmselt osalt tingitud sellest, et mu enda lähim sõpruskond on üle maailma laiali ning ka ajakirjaduses on mul järjest silma hakanud lood kellestki, kes on kusagil ja kes lubab “kunagi” tagasi tulla või “oma tuleviku Eestiga siduda”. Ma ei saa lahti tundest, et midagi on selles kõiges imelikku. Seda rõõmsam oli ma oma vana, senini Tallinnas elanud sõbra üle, kes otsustas kolida Vormsile. Mind ei rõõmustanud niivõrd selle otsuse sihtkoht, vaid pigem otsuse teadlikkus. Tundub, et see, mis mind “välismaal elamise” vaimustuse juures kõige rohkem ärritab, on selle ebateadlikkus või suvalisus või, võiks ju isegi öelda, kiretus.

Äärmiselt lihtsustatult võiks teha vahet nende vahel, kes elavad seal, kus nad parasjagu elama satuvad ega mõtle eriti selle peale, miks nad seda teevad. Teised käivad, kas lühi- või pikemaajaliselt, kusagil “ära” – ja paistab, et ka Eestis hakkab üha enam levima see Euroopas nii tavaline komme, et eriti noored võtavad mingil hetkel aja maha ja reisivad maailmas ringi. Kolmandad teevad teadliku otsuse – ükskõik kas see otsus puudutab kodumaal elamist, mujale kolimist või mujalt tagasi tulemist. Mulle tundub, et ma olen oma asjadega praeguseks jõudnud kolmandasse staadiumisse. Ma olen sellel suvel valmis küpsenud selle otsustamiseks, et ma tulen tagasi. Muidugi pean ma oma valitud akadeemilisest eluviisist sõltuvalt maailmas ringi käima, aga see otsus ei puuduta seda, vaid on põhimõttelisem. Kahtlemata pole see mugav otsus. Palju lihtsam oleks otsad lahti jätta ja vaadata, mis võimalused teele satuvad. Ja ilmselt on see otsus, millest nad Kanadas kunagi ei hakka aru saama, sest “võimalusi on ju nii palju..”. Ja üleüldse on see üks nii fundamentaalne otsus, et endalgi hakkab kõhe. Aga nii see igatahes on. Nii et enam ei pea minult küsima, nagu sel suvel on eriti palju küsitud, et kas ma Kanadast ka tagasi tulen. Aga nüüd hakkan Tallinna jõudma ja vaatan, et internetiühendus on nagu kiuste ära kadunud..

Riin