Peoks ettevalmistumine oli omamoodi lõbus, tõi esile mõned kultuurierinevused. Näiteks kui me olime ära ostnud õlle ja viina ning suundusime sööki ostma, siis seadsin ma endastmõistetavalt sammud hapukurgi riiuli poole, mille peale Nic vaatas mind imeliku näoga, sest mis kuradi hapukurk (ta arvas, et ma kavatsen selle joogi sisse panna). Seepeale ladus tema hiigelkäru täis kartulikrõpse, mille peale mina vaatasin teda imeliku näoga. Samuti vaatas terve põrandatäis rahvast mind imelikult, kui ma oma seti lõpuks mängisin paar aeglasemat lugu, sest midagi sellist olid nad viimati kogenud põhikoolis. Üldiselt läks pidu väga hästi korda. Siit käis läbi peaaegu 40 inimest ehk üle poole osakonna doktorantidest, ning tants kestis varavalgeni. Kui me 5 paiku hommikul püüdsime veidi koristada, siis avastasime, et inimesed olid maha jätnud hunniku kola. Catherine, näiteks, oli mingil põhjusel lahkunud valede kingadega ning ilma jope ja kotita. Ja kui Tomi juttu uskuda, siis peaks ma nüüd olema sisse elanud. Tema sõnul on esimene märk sisseelamisest, kui sa enam satelliidina kaasa ei tiirle, vaid ise miskit ette võtad.
Parimat,
Riin

"Department'i" logo (minu tehtud pildid)
Ootamas bändi etteastet. Üks lauljatest jäi staarile omasel kombel pool tundi hiljaks.
"Department", mis koosneb kuuest liikmest, pildil kaks lauljat ja Nic
See, kes kaamerasse naeratab, on prantsuse-Nic (osakonnas on kokku 6 Nici), kes on üks andekamid tüüpe ning minu üks parimaid tuttavaid
Kuivõrd mul läks pildistamine sootuks meelest, siis see on pea ainus pilt tantsust
No comments:
Post a Comment