1000!

Sõbrad, oleme oma blogiga teie kõigi abiga jõudnud tuhande külastuseni! Väga tore - oleme kõik koos olnud täitsa tublid! Õnneks on meil perekond Siimut olemas, kes aeg-ajalt ka kommentaare kirjutab, nii on meil ka teatud tagasiside olemas. Aga minu USA presidendiennustusvõistlus ei ole küll väga hästi tööle läinud, võin ütelda vaid, et John McCain juhib hetkel kahe häälega, Obamal ja Clintonil on kummalgi üks hääl. Kas keegi pakub veel? Ja siis veel seda, et täna oli Miamis täitsa külm ilm - mingi +20 ainult ja õhtul ainult +16. Ja on juba paanika, et langeb vist vastu hommikut mingi +5-ni, mis tähendab täielikku jama ja eriteateid kohalikus TV-s jne... Aga igatahes homme plaanime meie kõigest hoolimata hakata liikuma lääneranniku poole, Mehhiko lahe äärede. Vahepeal teeme peatuse kuulsates Florida soodes, alligaatorite juures.

Eile, enne tagasi Miamisse tulekut, käisime ja vaatasime Key Westis selle maja üle, kus Ernest Hemingway alates 1931. aastast üheksa aastat elas. Kuni ta oma teisest naisest Pauline'ist lahku läks ja ära Kuubale kolis. Jumala tore maja - selline mõnus koloniaalstiilis ja terve Key Westi peale kõige suurema krundiga. Töötuba, kus vana oma jutud ja romaanid, teiste hulgas ka "Vanamehe ja mere" kirjutas, oli tal külalistemaja ärklikorrusel. Seal sündisid ka "Francis Macomberi üürike õnn", mis on mu üks lemmikutest, aga ka "Kelle lüüakse hingekella" ja mitmed novellid. Ega seal muud miskit polegi, kui üks suur tuba, väiksese kirjutuslauaga keset ruumi ja kemps. Kirjutuslaual on veel Hemingway kirjutusmasin, mehhaaniline mõistagi, ja ma kujutan ette, et seal tuleks lugusid küll ja küll...

Muuseas oli Hemingway ju suur kassisõber ja üks asi, mida nad seal tema majamuuseumis teevad, on et nad hoiavad elus ja "paljundavad" tema kasse. Hetkel on neil seal 47 kassi, kellest kõige "väärtuslikumad" on need kuulsad Hemingway kuuevarbalised. Neid on kogu sellest kasside parvest umbes pooled. Normaalselt on kassidel kuuldavasti esikäppadel viis ja tagumistel neli varvast. Ja siis on nendel kassidel, kelle arvu nad üritavad hoida alla viiekümne, igasuguste kuulsuste nimed. Nagu Audrey Hepburn, Sofia Loren, Pablo Picasso, Joan Crawford ja muidugi see laheda "habemega" Charley Chaplin, kelle pildi ma siia kõrvale riputasin. Ja kõige esimesel pildil on Key Westi tuletorn, mis paitsab otse Hemingway magamistoa aknast...

Terv., Peep

Key West

Oleme kolmandat päeva Key Westis, mis asub umbes nelja sõidutunni kaugusel Miamist. Sinna viib rannariba, mis on kohati postidel seisva autotee laiune, mille vasakul käel on Atlandi ookean ning paremal Mehhiko laht. Juttude põhjal oli meil tekkinud mulje, et Key West on midagi Cape Codi tipul asuva geikommuuni Provincetowni sarnast, millest me augustis suurde vaimustusse sattusime. Key Westis on midagi provincetownilikku, ent ta on suurem, ilusaid siredaid poisse on silmnähtavalt vähem ning pealegi sattusime me Key Westi hooaja tipul, nii et linn on puupüsti rahvast ja möllu täis. Nagu Provincetowni, nii ka siin tavatsevad inimesed päikese loojumist tähistada, ent siin kogunevad massid mitte rannale, vaid promenaadile, mis on täis esinejaid, restorane ja pensionäre. Ja kui päike loojub, siis inimesed kilkavad vaimustunult - tõepoolest, well done, sun. Ent iseenesest on tegemist väga armsa linnaga, kus majad on puust, taksod on roosad ning mööda tänavaid vudivad kuked, kel puudub igasugune ajataju - üks hakkas täna kell 2 öösel igal täis- ja pooltunnil meie akna all meeleheitlikult kirema.

Minu jaoks on see esimene lõunamaareis, millegipärast pole ma varem palmide sekka sattunud. Ja vahelduseks on see päris mõnus. Õhtud on soojad, ei mingeid külmi tuuleiile. Loodus on metsik ja lopsakas, nagu oleks Tallinna botaanikaaia palmimajas, ning kõik postid on pelikane täis. Ookean on peaaegu sama soe nagu õhk ning täna näiteks oli üle 30 kraadi sooja. Nii et me olemegi peamiselt vees vedelenud, söönud mereelukaid ja joonud külma valget veini. Homme tahtsime minna Key Westist 70 miili kaugusel asuvale Tortuga ehk kilpkonnasaarele, ent kuivõrd meie õhtusöök venis tunde ja tunde plaanitust pikemaks, siis peaks me juba 3 tunni pärast sõitma hakkama, nii et see jääb ilmselt järgmiseks korraks. Parem lähme ja vaatame, kuidas Hemingway elas.

Riin

Miami

Ma elan kolmandat päeva oma vana pinginaabri Liina-Mai pere juures Miamis. Nad saabusid siia septembri lõpus ja üürivad korterit hotellis, mis asub kohe ookeani kaldal. Esialgu olin ma üsna rabatud sellest, kuidas peale paari tundi lendamist asendusid hanged palmide ja kuumusega. Ent praeguseks olen juba harjumas ning peale poolt päeva rannas vedelemist olen kohe palju ilusam ja pruunim - kuigi selleks et sama pruuniks saada, nagu Liina-Mai, Greta ja Anti on, läheb ilmselt veel aega. Miami on hoopis teist tüüpi kui New York ja Chicago, erinevalt viimastest pole Miami üks ümmargune city, vaid kulgeb mööda ookeani kallast - ühtne linn kulgeb katkematult kuni West Palm Beachini välja. Nii et siin on veel raskem "keskust" leida kui New Yorgist ja Chicagos. Ja kindlasti pole Miami seesama, mis me oleme näinud Miami Vice'is või CSI: Miami's (viimases esinevad eriti selged ja värvilised vaated on ilmselt erinevatest vaadetest kokku klopsitud), ent ta on siiski ilus, puhas ja värviline linn - valgeid pilvelõhkujaid ääristavad palmid, teedel sõidavad uhked ja suured autod ning inimesed löövad end õhtuks üles.

Eile käisime me ostukeskuses, mille kõrval need ostukeskused, mida ma senini olen suureks pidanud, lihtsalt kahvatusid. Juba selle keskuse läbijalutamine ilma poodides käimata võtaks terve päeva. Ja need hinnad olid täiesti rabavad - nüüd on raske Eestist ühtegi asja osta, sest siit saad sa selle kätte kolm korda odavamalt, sisuliselt ilma rahata. Ma hakkan Ameerika tarbimisühiskonda tasapisi mõistma. Ja Peep peaks jõudma täna kesköö paiku ning homme alustame ilmselt oma roadtripi. Ma nüüd rohkem ei räägi, vaid lisan siia hunniku pilte, millest mõned on minu, enamus aga Liina-Mai tehtud. Ärge väga kadedad olge.

Riin















See on see maja, mille 14 korrusel me elame
















Nii selge veega ookeani pole mina varem vist näinudki














Need pildid on Liina-Mai teinud vaatest, mis avaneb nende rõdult






























Greta










Liina-Mai ja Greta










Kaks tibi rannal












Tädi

Kanada parim ülikool

Kõigepealt, palju õnne Western Ontario Ülikoolile! Lisaks sellele, et ma õpin Kanada suurimas filosoofia osakonnas, selgus hiljuti, et ma õpin üksiti ka Kanada parimas ülikoolis. Tudengite rahulolu seisukohalt läbiviidud uuringute kohaselt (ja need uuringud võiksid ju mingis mõttes olla isegi kõige paljutähenduslikumad) on Western Ontario juba pikalt esimene, ent nüüd tegi ta lõpuks ka akadeemilises valdkonnas enamikes kategooriates ära oma vanale rivaalile Toronto Ülikoolile. Nii et kuigi mul polnud siia kandideerides aimugi, mis ülikooliga on tegemist, olen ma pimeda kanana kuidagi tera leidnud.

Ma olen vahepeal imesid korda saatnud. Eile öösel parandasin jutti ära 36 eksamitööd (minu uus rekord) ning kirjutasin valmis ettekande, mille ma täna õhtul, olles 2 tundi maganud, kreeka kambale soravalt ette kandsin. Ses mõttes on mingi keeleline areng toimunud, sest veel eelmisel aastal ei olnud ma võimeline magamata peast eriti soravat inglise keelt kõnelema. Ja nüüd olen ma asju pakkinud ning 6 tunni pärast sõidan Detroiti ja sealt Miamisse. Sel aastal on Kanadas olnud erakordselt lumine talv ja peab ütlema, et mingil hetkel tüütavad need poolde säärde ulatuvad hanged ja pidevad lumetormid ära, nii et mul pole midagi selle vastu, et lumine Kanada paariks nädalaks sooja Florida vastu vahetada. Seal pidavat praegu umbes 26-28 kraadi sooja olema. Peep jõuab Miamisse reedel, nii et järgmine kord kirjutame juba palmide alt.

Riin


Lumine ülikool. Sellest hoonest käin ma igapäevaselt mööda ning see lipp seal torni tipus on üks väheseid asju, mis meelde tuletab, et tegemist on Kanadaga.

Peost

Reedel toimus meie majas pidu, ning kuivõrd see oli esimene pidu, mille ma siin korraldasin, siis jagan veidi muljeid. Peo mõte tuli meil Niciga detsembris, kui meil jäi lumetormi tõttu “Call the Office’isse” minemata. Avastasime, et kui meie söögi- ja elutuba mööblist lagedaks teha, siis sobib meie ehe 80ndate stiilis maja ideaalselt tantsupeoks. Kui Tartus oli tants osakonna pidude endastmõistetav osa, siis siin on see siiski midagi ebatavalist. Mõnedel pidudel on püütud küll mingit tantsu orgunnida, ent alati on mingi jama olnud – kas pole muusika tantsitav või pole head võimendust. Nii et me otsustasime teha spetsiaalse tantsupeo, koos DJde ja korraliku võimendusega (nii et ma muuhulgas astusin esimest korda elus üle DJ rollis). Samuti esines esimest korda meie osakonna bänd, mis on saanud nimeks "Department". Pidades silmas seda, et nad on ainult kuu aega proovi teinud ja mängivad ainult omaloomingut, on nad jahmatavalt head.

Peoks ettevalmistumine oli omamoodi lõbus, tõi esile mõned kultuurierinevused. Näiteks kui me olime ära ostnud õlle ja viina ning suundusime sööki ostma, siis seadsin ma endastmõistetavalt sammud hapukurgi riiuli poole, mille peale Nic vaatas mind imeliku näoga, sest mis kuradi hapukurk (ta arvas, et ma kavatsen selle joogi sisse panna). Seepeale ladus tema hiigelkäru täis kartulikrõpse, mille peale mina vaatasin teda imeliku näoga. Samuti vaatas terve põrandatäis rahvast mind imelikult, kui ma oma seti lõpuks mängisin paar aeglasemat lugu, sest midagi sellist olid nad viimati kogenud põhikoolis. Üldiselt läks pidu väga hästi korda. Siit käis läbi peaaegu 40 inimest ehk üle poole osakonna doktorantidest, ning tants kestis varavalgeni. Kui me 5 paiku hommikul püüdsime veidi koristada, siis avastasime, et inimesed olid maha jätnud hunniku kola. Catherine, näiteks, oli mingil põhjusel lahkunud valede kingadega ning ilma jope ja kotita. Ja kui Tomi juttu uskuda, siis peaks ma nüüd olema sisse elanud. Tema sõnul on esimene märk sisseelamisest, kui sa enam satelliidina kaasa ei tiirle, vaid ise miskit ette võtad.

Parimat,
Riin











"Department'i" logo (minu tehtud pildid)



















Ootamas bändi etteastet. Üks lauljatest jäi staarile omasel kombel pool tundi hiljaks.













"Department", mis koosneb kuuest liikmest, pildil kaks lauljat ja Nic













See, kes kaamerasse naeratab, on prantsuse-Nic (osakonnas on kokku 6 Nici), kes on üks andekamid tüüpe ning minu üks parimaid tuttavaid













Kuivõrd mul läks pildistamine sootuks meelest, siis see on pea ainus pilt tantsust

Vaikses ookeanis hulbivad sitasaared

Leidsin hiljaaegu ühe päris õõvastava uudise. Vaikses ookeanis hulbivad ringi kaks sitasaart, mille kogupindala ületab USA territooriumi suuruse. Tegemist on kõikvõimaliku plasträmpsuga, mis on maailmamerre sattunud mõistagi inimetegevuse tagajärjel. Laevadelt, jõgesid pidi jne. Vaikses ookeanis kulgevad ringhoovused on selle sodi kõik ühte kohta "kokku kogunud" ja sealt seda kuidagi moodi kätte saada ei ole enam mingi nipiga võimalik. Muidugi ei ole need "saared" päris saared saare mõistes - nende peal ei saa inimene kõndida, aga nendes kohtades on peamiselt plastjäätmete kontsentratsioon siiski sedavõrd suur, et kui mujal ookeanis on tormiga hiigellained, siis selles kohas toimub sel ajal sita vaikne voogamine. Rämpsukiht paikneb enamasti kuskil meeter-paar veepinnast allpool, aga selle paksus ulatub kümne meetrini, mis on ju pea kolmekorruselise maja kõrgus. Tegemist pidavat olema omalaadse paksu "plastikusupiga", kust vähegi suuremad elusolendid läbi ei pääse, ja mille lagunemine - isegi kui kogu saaste lakkaks paugupealt - võtaks aega aastatuhandeid. Ma kujutan ette, kuidas mingid delfiinid, merekilpkonnad ja muud maailmameres elutsevad tüübid sinna kinni jäävad ja aeglast ning piinarikast surma kogevad... Lugesin seda uudist juba paar nädalat tagasi, aga lahti see ei lase mind siiamaani - inimesed on ikka uskumatud tüübid küll. Mida kõike nad ei tee, et vaid oma mugavuse tagamiseks toodetud saastast ilma vaeva nägemata lahti saada. Ja ma ei räägigi siin Harku metsa jooksuradade kõrvale üle päeva tekkivatest autopagaasnikutäitest sodihunnikutest, mis mind tegelikult kohutavalt häirivad, nii et vahel on tunne, et kui mõne sellise kätte saaks, siis topiks selle sita tollele tema enda kurku sisse! Uuh - agressiivseks läksin! Aga kilekotte ei võta ma toidupoest enam ammu mitte... Ja prügi tarbeks pidi meil kuskil müüdama juba biolagunevaid kotte - mingist lehest lugesin - ma pole neid veel leidnud, aga vaatan lahtiste silmadega ringi...

Terv., Peep

Head sõbrad

Kanada roosatab. Kuigi valentinipäev pole siin nii suur püha kui Halloween, on see siiski sündmus omaette. Nii et kallid sõbrad.. Kui ma poleks haigeks jäänud, siis ma oleks teile saatnud postkaarte, selliseid roosasid ja südamekujulisi. Ja kui ma oleks rikas, siis saadaksin teile lilli. Ent praegu saadan vaid ühe luuletuse..

SÕPRADE LAUL NR 2
Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab.
Hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.

Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et - kurat teab, mismoodi tal seal läheb.

Uusi sõpru, usun, veel leian tollel võõral teel.
Aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.

Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et - kurat teab, mismoodi tal seal läheb.
Kui et - kurat teab, mismoodi tal seal läheb?
(Jaan Tätte)

Head sõbrapäeva!
Riin

Ennustusvõistlus: kes valitakse Maailma presidendiks

Kuulge, vaadates seda, mis kogu minule arusaadavat tähestikku kasutavas meedias toimub, valitakse kohe-kohe Maailmale uus president. Tegelikult küll veel alles presidendi kandidaat ju. Eks see pisut naljaks tundu, aga paistab, et USA president on mõnel pool olulisem figuur, kui kohalik riigipea ongi. Nojah, osades riikides, Eestis sealhulgas, ju kohalikust presidendist palju ei sõltu ka. Ja nii ületabki Obama võit Hillary üle Maine'is vist kõikides riikides uudisekünnise. Aga mäng on mäng, ja õhk intriigist ning hasardist tiine. Mis te arvate, sõbrad, korraldaks siin ka pisikese ennustusvõistluse ja vaataks, kes selle blogi lugejate arvates järgmiseks presidendiks valitakse? Kandidaate on praeguse seisuga neli: Barack, Hillary, John McCain (paluks mitte segi ajada kuulsa politseiniku John McClainiga "Die Hardist") ja must hobune, kelle ilmumine areenile ei ole 100-protsendiliselt välistatud, aga siiski suht vähetõenäoline. Tänane seis on siis selline, et demokraatide seas on Barack ja Hillary praktiliselt võrdsed, McCain vabariiklaste seas aga suveräänne liider.

Ma teen siis omalt poolt osta lahti. Kuigi Baracki kohta ütles Philadelphiast pärit poksi keskkaalu omaaegne maailmameister Bernard Hopkins äsja, et mustanahaline president ei suuda oma ametikohta pidada kauem kui kuu, sest hiljemalt selleks ajaks lastakse ta lihtsalt maha, panustan mina temale. Ma arvan, et demokraadid tahavad kindlasti USA poliitika muutust, aga nii radikaalsed nad nüüd ka veel pole, et naisest, eriti Billi naisest president teha. Pealegi - kui valgete valijate hääled jagunevad nais-meesliinile lisaks ka demokraatide ja vabariiklaste vahel, siis mustade ja ilmselt ka muud värvi valijate hääled lähevad raudselt Barackile. McCain aga ei saa presidendiks minu arvates lihtsalt selle pärast, et ta on vabariiklane ja vabariiklastest on pärast George W kahte ametiaega ilmselt isegi suuremal osal ameeriklastest kõrini. Ühesõnaga: et ma siia mingisugust automaatset gallupimootorit panna ei oska ja ka inimeste ring, kes seda blogi loeb, pole mingi hiigelsuur, siis pange palun oma eelistus kirja kommentaaridesse. Ma siis mingi aja pärast teen kokkuvõtted. Ja ma võiksin võitjatele mingid auhinnad ka lubada - ma vaatan seal Miamis selle pilguga pisut ringi...

Praegu siis seis 1:0:0:0 Barackile.

Terv., Peep

Kanada kui vabameelne Põhjamaa?

Lahendasin just Kanada rahvusliku mure ja mõtlesin Kanadale välja identiteedi. Äärmiselt atraktiivse identiteedi seejuures, mu meelest. Nad siin pole harjunud mõtlema endast kui Põhjamaast, ent Kanada vastab mitmetele Põhjamaa tunnustele: lund, põtru ja karusid on siin rohkemgi kui Skandinaavias, elatustase on kõrge, elurütm rahumeelne ja pikaldane. Seejuures pole Kanada lihtsalt üks “boring Nordic country”, vaid tal on kiiks, mis väljendub ta vabameelsuses. Näiteks:

1. Kõigis provintsides on legaliseeritud SAMASOOLISTE ABIELUD! Mingi kohaliku nalja kohaselt tunnebki kanadalase ära selle järgi, et ta ei tunne end ahistatuna piimapaki poolt, kuhu on kirjutatud “tastes like HOMO”. Mina panin seda kirja piimapakil tähele muidugi alles siis, kui Mihkel sellele mu tähelepanu juhtis.

2. Ontario provintsis on legaalne KANNABISE omamine! Kõigis provintsides on legaliseeritud Kannabise kasutamine meditsiinilistel eesmärkidel, ent Ontario on ainus, kus võib kannabist rahumeeli taskus kanda, mujal sa justkui võiksid omamise eest karistada saada, kuigi keegi vist reaalselt sind eriti karistama ei tiku. Võitlused kannabise täieliku legaliseerimise nimel veel kestavad, nii et kuigi hetkel ei saa tõsimeeli öelda, et kannabis on Kanadas legaalne (ehkki seda sageli üteldakse), saab ütleda, et kannabis ei ole Kanadas mitte-legaalne.

3. Äärmine TOLERANTS rassiliste ja rahvuslike iseärasuste suhtes! Toronto on teatavasti ametlikult maailma kõige multikultuursem linn. Iseenesest on kummaline, et Kanadas ja Ameerikas, mis on mõlemad üles ehistatud immigratsioonile, on suhtumine rassierinevustesse olnud niivõrd erinev. Minu siinne araablasest juuksurgi kolis Kanadasse peale 9/11 lihtsalt seepärast, et siin ei vaata inimesed talle tänaval järele.

4. VÕRDÕIGUSLIKKUS ja feminism! Ma olen juba ühe loo seksismist kirjutanud, kus ma seda teemat puudutasin. Üldiselt võib ütleda, et naised ja mehed saavad sama palju palka, keskmises peres teevad mõlemad karjääri (akadeemilises maailmas pole eriti olemas tüüpi “professori naine”) ning kasvatavad lapsi võrdselt määral. Väga eluterve.

Niimoodi esitatult tundub nagu elaks hippie ühiskonnas.

Riin

Mihkli tehtud pilt piimapakist, mis mul igapäevaselt külmkapist vastu vaatab,.

Ilma identiteedita Kanada

Kanadat polegi nii lihtne paika panna, ikkagi lahmakas maad, ent kõige tabavam iseloomustus on ilmselt see, et ta on maa ilma identiteedita. See pole sugugi ainult minu tähelepanek, vaid üsna ametlik seisukoht. Mingi uurimuse kohaselt peab noorem põlvkond seda lausa Kanada eeliseks, samas kui vanem põlvkond püüab ikkagi mingit identiteeti juurutada. Peaminister Stephen Harper ise on lükanud valitsuse tasemel käima projekti “Canadian Identity”. Nii et kui Eesti otsib Nokiat, siis Kanada otsib identiteeti. Tema identiteeditust võib üsna igapäevaselt kogeda. Erinevalt Euroopast, võib siin täiesti ära unustada, kus sa parasjagu viibid. Ning minu eesti taust pole ka mingi eriline teema, sest paljud räägivad siin mingisuguse aktsendiga, minu puhul on see aktsent lihtsalt veel nii terav, et on aru saada, et ma pole siin sündinud.

Sageli ei eristata Kanadat Ameerikast. Isegi tolle Harperi projekti ühe eesmärgina oli sõnastatud laialtlevinud arvamuse kummutamine, et Kanada on “vasakpoolne, siirupit-sööv, hokit-mängiv, viisakas Ameerika”. Levinud müüdi kohaselt käib selline eristamatus kanadalastele närvidele ning nad vastandavad end teravalt ameeriklastele. Ma pole isiklikult küll ühtki kanadalast kohanud, kes seda müüti kinnitaks (ma olen küll kohanud üht austraallast, kes teatas, et ta pole, jumal tänatud, vähemalt ameeriklane), ent nagu igal müüdil, on ka sel ikkagi mingi tõepõhi all, mis ilmeb juba nende nalju lugedes. Mulle tundub, et Kanada identiteeditus ongi tekkinud vastandina Ameerika selgepiirilisele identiteedile ja pöörasele patriotismile. Sest tundub, et see patriotism käib siinsetele veidi närvidele küll. Ent üldiselt võtavad kanadalased seda kõike üsna rahulikult, isegi flegmaatiliselt ja paistavad olevat leppinud sellega, et kuulsaid kanadalasi peab enamus maailma ameeriklasteks (kes ikka teab, et näiteks Pamela Anderson on kanadalane, eks ole).

Distantssuhtest. Seestvaade I

Distatssuhte kohta on liikvel mitmeid käibetõdesid - kõige tavalisem ütlus on vist see, et aeg ja vahemaa on suhte proovikivi. Mida iganes sellega siis ka ei mõelda. Enamasti vist seda, et tugev suhe muutub sellega veelgi kindlamaks, nõrk sureb aga kiirelt välja. No siis öeldakse veel, et see on hea treening või ettevalmistus n.-ö. tavasuhteks. Ja siis veel seda, et see aitab maha lihvida partnerite teravad nurgad ning paneb teineteist paremini mõistma. Ning veel seda, et vahepealne lahusolek on suhtele hoopistükkis hea: aitab hoida värskust ja ei lase tekkida rutiinil. Ja nii edasi ja nii edasi... Kusjuures enamasti räägivad sellest nõnda inimesed, kes pole ise säärase suhte vormiga üldse kokku puutunud. Ehk siis on tegemist lihtsalt tavalise tobeda ja sisutühja targutamisega.

Tegelikult ei ole see üldse nii lihtne, kui üks elab ühel ja teine teisel kontinendil. Üks asi on füüsiline vahemaa, kilomeetrid või miilid, kuidas kellelgi, aga lisaks on veel ka ajavahe - kui ühel on hommik ja vaim värske, siis teisel juba hilisõhtu ning väsimus peal. Ja vastupidi. Juba selle pärast nõuab ühele lainele saamine aeg-ajalt päris suurt tööd. MSN-is ilmuvad su ette küll sõnad, aga sa ei taba toone, rääkimata pooltoonidest. Intonatsioon, rõhud ja kehakeel jääb puudu. Kehakeelt ei taju sa õigesti ka skaibis - midagi jääb sellisel suhtlemisel alati puudu, olgu selleks siis mingi pilk, kulmukortsutus, käeliigutus, puudutus. Kokku ei pruugi su sõnade õige mõte teiseni jõuda. Ja üks valearusaam sünnitab teise, teine kolmanda, ja siis ühel hetkel nõuab adekvaatse pildi kokkupanek kahepeale juba päris palju aega ja energiat.

Olen kuskilt lugenud, et distantssuhtes on lahus olemise kriitiline piir kaks kuud. Et kui üle selle, siis kipub lähedus väga kätte ära kaduma. Ei oska seda täpselt kinnitada, sest päris lootusetult pole see veel kordagi jõudnud ära kadunud, aga ilmselt mingi tõetera siin on. Oleme siiamaani ikka üritanud seda eraldi olemise aega mitte üle poolteise kuu lasta. Minu jaoks, ja tundub, et ka Riinu jaoks, on see enam-vähem piir - kui juba üle kuu, siis kipub igatsus hinge seest tühjaks närima. Ja siis hakkad endale seda peatset kokkusaamist üha rohkem ja detailsemalt ette kujutama, sa kütad ennast emotsionaalselt üles, ajad ootused nii kõrgele, et siis kui kokku saad, oled omadega lihtsalt nii läbi, et esimesed paar päeva kulub vaid vaimse tasakaalu taastamisele. Ja oma partneriga - kui Põhja-Ameerika kõnepruuki kasutada - harjumisele.

Üks mu sõber, kes on psühholoog ja ise distantssuhte üle elanud - seejuures paraku ebaõnnestunult -, on mulle kinnitanud, et see mida ma siin kirjeldan, on täiesti tüüpiline. Nii ongi! Peab olema parasjagu tugev, et kõikide nende distantssuhtega kaasnevate keerukustega hakkama saada. Juba kasvõi see, kui sa pead kolm-neli korda aastas oma kalliga n.-ö. uuesti otsast alustama, teda jälle tundma õppides, koosolemist harjutades, mingisugustele välistele märkidele adekvaatseid tähendusi otsides, jne., võib sind ühel hetkel paratamatult panna endalt küsima, et kas see kõik on ikka seda vaeva väärt. Ja tegelikult annab siis vist ainult oma tunde suuruse kriitiline hindamine sellele küsimusele vastuse.

Igatahes, minul on järjekordsed lennukipiletid ostetud. 17 päeva pärast saame Riinuga kokku Miamis. Üritan mitte üle keeda ja proovin asja rahulikult võtta. 17 päeva pole väga pikk aeg. Aga mul on ka lihtsam, sest mina olen siin ju n.-ö. koduses miljöös, mul on siin minu paar sõpra ja omad rutiinid...

Terv., Peep

Soovitan

1. Vahingu "Päevaraamat II". Selles raamatus võib näha pelka sissevaadet - ehkki üsna avameelset sissevaadet - eesti intelligentsi joomarlusele kalduvale tegevusele seitsme- ja kaheksakümnendatel. Ent teisalt on seal ka miskit enamat. Mind pole ammu ükski raamat niiviisi puudutanud.

2. Lotmani kolm artiklit Heideggerist, mis "Postimehe" netiväljaandes põhjustasid jahmatavalt ägeda ja suhteliselt sisutiheda vaidluse. Kuigi kumbki ei kirjuta oma nime all, on Märdi ja Tomi kommentaarid selgelt äratuntavad.

3. http://www.youtube.com/watch?v=O0U35fxptno
Mu majakaaslane, mu sõber, Mihkli sõber, filosoofia doktorant ja nii edasi Nic I mängimas kitarri saatel Ace of Base'i lugu "All that she wants". Äärmiselt dramaatiline (ja tuleb välja, et ta laulab päris hästi).

4. http://www.youtube.com/watch?v=onUIrpvh8Ag
Kreisiraadio "Leto Svet". Kui Peep mulle selle lingi esimest korda saatis, siis istus see lugu mul terve päeva peas. Ja selline paroodia tundus mulle üsna sümpaatne. Ent nüüd, mil sellest on saanud eesti eurolugu, on mul veidi kahju neist, kes tõsimeeli vaeva nägid.

(eelnev toob ilmsiks, et ma endiselt eriti ei maga ja igavlen. homme proovin ülikooli minna)

Tige haigus

Ma olen sel nädalal peaasjalikult haige olnud. Algas see haigus juba eelmisel nädalal, ent siis sai justkui kõik korda, kuni ma sel teisipäeval läksin lõpuks ennastületades jõusaali - ja õhtuks oli palavik tõusnud 38ni, millest allapoole ta pikalt ei langenudki, ülespoole küll. Tee siis veel sporti. Seejuures olen ma endale eriti tigedat sorti pisiku leidnud, sest eile öösel langes lõppeks palavik ja koos sellega kadus ka uni. See on üsna alatu, sest ma just lootsin, et saan lõpuks ometi magada. Nii et ma veetsin öö mööda köhides, lakke vahtides ja pöidlaid veeretades ning tänane öö tõotab samasugune tulla. Üldiselt on hullem möödas; täna juba räägin, söön ja tuterdan mööda tube. Minu puhul on haigeksjäämine, nagu purjujoominegi, alati isiklik asi, eeldab valitud seltskonda ja keskkonda. Ma ei ole kunagi välismaal haige olnud ja kuivõrd ma olen viimased aastad peamiselt välismaa vahet käinud, siis ma isegi ei mäleta, mil ma viimati haige olin. Nii et mingil moel võib seda, et ma siin haigeks söandasin jääda, võtta isegi teatava komplimendina Kanadale. Teisalt on see haigeksjäämine ka alati psühholoogiline asi (mõni väidaks, et igasugune haigus on psühholoogiline), ma jään haigeks tavaliselt siis, kui vaja aeg maha võtta. Ja aklimatiseerumise aeg on minu jaoks ikka olnud veidi nõrk koht, nii et pole ime, et see tige haigus mu jalust rabas. Ma olen siin pöidlaid keerutades mõtelnud, et mingis mõttes on see kahel kontinendil elmine ikka kurnav küll. Iga kord kui Eestis hakkab tekkima mingi rutiin ja omad käigud ja värgid, siis ma sõidan Kanadasse, ning Kanadas kordub seesama. Jama on eelkõige selles, et inimsuhted jäävad kuidagi pinnapealseks. Ei ole aega süveneda. Ja pikapeale ajab see juhtme kokku. Aga nüüd on võhm väljas ja poen tagasi teki all. Lõpetuseks ma veel küsiks, et miks te ei kommenteeri. Muidu mul tekib tunne, et ma räägin iseendaga, eriti nüüd, kus Siimut on kuskile ära kadunud. Kuigi see tõsiasi, et ma selliste asjade pärast muret tunnen, näitab selgelt, et ma olen liiga pikalt oma toas nelja seina vahel olnud, vaja inimeste sekka minna.

Tervist,
Riin