Ühel hommikul ülikooli sõites kuulsin ma järsku eesti keelt. Hommikused bussid on tavaliselt puupüsti lobisevaid-söövaid-õppivaid tudengeid täis, nii et selle melu sees ei suutnud ma tuvastada, kes rääkis kellega, et ma kuulsin selgelt mõningaid fraase. Need eestikeelsed faasid olid nii kontekstivälised ja nii omased ja täiesti rabavad. Väga huvitav tunne. Tuletas meelde Katzi aastatetagust lugu, kuidas ta Šveitsis vahetusaasta keskel eesti keelt kuuldes mingile eesti perele nende jahmatuseks kaela langes. Kuigi tänapäeval on olemas skaip ja minus ei ole tekkinud kõige õrnematki soovi ühendust kohalike eestlastega, kel isegi Londonis peaks olema oma väike kogukond, ma sel hommikul igatahes võpatasin, vist isegi kergelt hüppasin.
Ilmselt on tõsi see, et välismaal elades muutub igaüks mingil määral patriotistiks või vähemalt PR töötajaks, kes muudkui selgitab, seletab, täpsustab. Mihkligi võis leida üsna pea peale siiajõudmist selgitamas Nicile eesti kodakondsuspoliitika nüansse. Mina olen Kanadas olnud oluliselt laisem kui mujal. Sageli ma siin lihtsalt teatan, et olen Eestist ning ei lase end teise segaduses näost häirida. Mõneti on sel olnud akadeemilises ringkonnas lausa suurem mõju. On juhtunud, et mu vestluspartner on läinud koju ja teinud kas siis piinlikustundest või vahest siirast huvist uurimistööd, et siis järgmisel korral mind kohates demonsteerida oma vastomandatud teadmisi Eesti kohata. Eelmisel aastal teatati mulle korduvalt, et “Eestis on Euroopa riikide seas kõige suurem protsent ateiste” – ilmselt tuleb selline fakt Eestit guugeldades kuidagi esimeste seas esile. Sel aastal olen ma pidanud selgitama pigem seda, et miks ma tahan minna tagasi Eestisse, kui ma võiks saada tööd Põhja-Ameerikas. Viimasel ajal pole ma isegi seda viitsinud teha. Paarile ma teatasin (ja üks jäi vist uskuma), et Eestis on paraku kõik eestlased üles loetud ja ära nummerdatud ning valitsus peab nende üle rangelt arvet. Minu kõige lühem ja löövam eestialane vestlus leidis ilmselt aset oktoobrikuisel filosoofikonverentsil ühe ameeriklasest professoriga. Peale seda, kui oli selgunud, et ma olen Eestist, kõlas see umbes nii: “Tõnu tunned? Ikka tunnen. Tervita teda. Loomulikult”. Palju Eestis ikka neid Tõnusid on, kes on tegelenud filosoofiaga Ameerikas, peale Viigi mitte ühtki. Selle peale leidsid teised, et minu ülesleidmisega Eestis ei teki ilmselt palju raskusi, küsib lihtsalt küsida: “Riinu tunned?”
Riin
1 comment:
Good words.
Post a Comment