Mina käisin täna ujumas!

Niisiis käisime täna Erie järve ääres, kus peesitas rohkem inimesi kui kahe nädala eest, mil ma olin seal Peebuga. Vesi on soe nagu supp ja mina olen pruun nagu ponks. Nagu oleks juuni, mitte septembri lõpp. Ja eile, nagu lubatud, mõnulesin pool päeva pargis LOLA festivalil ning õhtul läksin Johni 60. sünnipäeva tähistama. Kõigist professorite juubelitest, kus ma olen viibinud, oli see kahtlemata kõige mõnusam. Ei mingeid ülearu pikki ja igavaid kõnesid või tervitussõnu, vaid paar lõbusat toosti ning palju head süüa ja häid veine.

Mis puudutab vaba aega, et teile ei jääks mulje, et ma siin ainult tukun ja peesitan, siis siin ülikoolis on võimalik iga oma minut päevas ära planeerida. Siin on lugematul hulgal erinevaid lugemis-, uurimis- ja kurat-teab-mis-gruppe, pluss erinevad komiteed ja organisatsioonid, millest mõnesse peaks iga doktorant ka justkui kuuluma. Mina olen end püüdnud kõigist kohustustest võimalikult - lausa ebaviisakalt - vaba hoida. Mul on tekkinud teatud "imeliku eurooplase" maine, mis on väga mugav, sest osalt ka tänu sellele saan ma endale lubada keskmisest suuremat kohusetundetust ja passiivsust. Pealegi olen ma Tartus olnud juba piisavalt aktiivne. Igatahes kuulan ma 2. loengut ning assiseerin 1. loengut, viimase eest mulle ju palka makstaksegi. See kõik võtab koos auditoorse töö ja ettevalmistusega nädalas minimaalselt 25-30 tundi. Lisaks osalen ma kreeka kambas, mis võtab terve õhtupooliku, Platoni lugemisgrupis, kord kuus osakonna ja kord kvartalis doktorantide kollokviumidel. See kõik teeb kokku ühe korraliku 40-tunnise töönädala. Ja semestri lõpul, mil sa pead kirjutama hakkama, koormus kahe- või kolmekordistub. Nii et mida nädal edasi, seda rohkem näeb liikumas punasilmseid ja magamata tüüpe. Ausalt öeldes oleks mul ka viimane aeg tööle hakata. Kuna Peebul hakkab kiirem aeg just otsa saama, siis järgmisena kirjutab ilmselt tema, loodetavasti ka sellest, kuidas ta hakkas just EHIs loenguid kuulama. EHI ja Tartu on nagu öö ja päev, nii et see võiks päris põnev olla.

Riin

* Erie järv 23. septembril, kell 5 õhtul.

* LOLA festival. Indie festivalide juures on tore see, et ole sa siis Tartus, Berliinis või Kanadas, seal on ikka täpselt ühesugune publik. Väga kodune.

* Johni juubel. Kõige parem toit, mis ma Kanadas söönud olen, on olnud Johni juures. Rääkimata veinidest, millest ta paistab teadvat kõike.