Vanade sõprade lastega ühes loengus

Tartu kaugõppes on lisaeriala valikuga kesised lood: valida on ajakirjadus ja suhtekorraldus, ajalugu, teoloogia, psühholoogia, sotsiaaltöö. Ei ühtki asja, mis mulle huvi pakuks. Mina oleksin tahtnud näiteks politoloogiat võtta, aga paraku saab seda kuulata ainult päevases, aga Tallinnast Tartusse päevasesse käia ei ole eriti reaalne. Ühesõnaga: mõtlesin välja, et teiseks erialaks tuleb võtta filosoofia ja seda EHI-is. Tallinnas kergitasid inimesed minu sellekohase soovi peale oma kulmud küll üsna kõrgele, et põhieriala filosoofia ja teine eriala ka, aga arvasid, et kui Tartu asja aktsepteerib, siis neelavad nemad selle alla. Tartus läks üsna lihtsalt: osakonnas olid Ruth ja Gea väga abivalmid ja me leidsime pea-aegu kõikidele EHI ainetele vasted osakonna õppekavast. Nüüd on siis veel mõned allkirjad vaja korjata, ja ma saan ametlikult oma lisaeriala 32-e punkti kogumisega pihta hakata ning kui hästi läheb, siis kevadeks sellega ühele poole saada.

Tegelikult ma olengi juba nädalapäevad käinud EHI loenguid kuulamas. Nojah, asi on tõesti Tartuga võrreldes natuke teistsugune, nagu Riin hoiatas, aga mu meelest ei ole see vahe nüüd ka midagi väga dramaatilist. Vähemalt esimene mulje on küll selline. Tekstidega töötatakse ikka samamoodi, võib-olla mõnedes asjades on lähenemine pisut enam kirjanduslik või kulturoloogiline. Teine asi on see, et ma käin statsikate loengutes, mis tähendab minu jaoks kolmel päeval nädalas keset päeva loengute kuulamist. Osa neist on väga väikeses ringis tekstide läbihekseldamine, paar tükki aga sellised, n.-ö. kolhoosiloengud, kus hunnik tudengeid audikas istub ja õppejõud ees oma juttu ajab. Need on täitsa lõbusad, sest rahvast on seal igasugust ja tegevust ka: kes kribib hoolsalt kõik sõna-sõnalt üles, kes loeb lehte, kes tukub... Pull on see, et olen seal kohanud oma kahe vana tuttava lapsi, üks neist istus minust vaid paar pinki edasi, aga ära ta mind ei tundnud, ilmselt ei tulnud ta lihtsalt selle peale, et nii vana inimene, oma vanemate eakaaslane võib temaga ühes loengus istuda ja ajaloolise ning ilukirjandusliku narratiivi erinevust kuulata ;).

Et siis selline väike põlvkondade vahe laksab vastu silmi... Aga noh, mind see küll kuidagi rivist välja ei löö. Pigem vastupidi - ma täitsa naudin seda olukorda. Päevase koolikäimise võlu üle aastate kogeda on omamoodi mõnus ning tekitab parasjagu õhinat. Ja pealegi tundub mulle, et ma pole seal sugugi kõige vanem käija: üks tüüp rääkis midagi oma 2-aastasest tütretütrest, kes esitanud talle filosoofilise küsimuse selle kohta, et mis on kõik...

Terv., Peep

Miks mitte veeta sügissemester Tartus

Seljataga on üks kiire päev. Hommikul oli mul üsna pinev arutelu oma stipendiumi teemadel. Ma ju sain sel aastal Eesti riigilt stipendiumi doktoriõppeks välisülikoolis ning vastutasuks andsin lubaduse kolme aasta jooksul peale lõpetamist Eestis tööle asuda. Siin on jällegi selline reegel, et kui sa saad välisstipendiumi, siis nad vähendavad su kohalikku stipendiumit. Nii et ma vaevasin mitu tundi oma pead erinevaid numbreid kokku liites ning mõteldes selle üle, et kui ma eesti stipist miskit ei võida, vaid ainult seon end lubadusega, kas poleks mõistlikum sellest üldse loobuda. Ja kui ma olin end juba umbe mõtelnud, põrkusin ma juhuslikult oma juhendaja Henrikuga, kes teatas, et nad otsustasid minu puhul reeglit eirata, mis on suurepärane, eriti seda silmas pidades, et mingi osa tollest eesti stipist sai meie reisu peal juba tuulde lastud. Ja samuti sain täna Tartu klassikalistelt filoloogidelt pakkumise osaleda ühes grandiprojektis, mille üheks eesmärgiks on tõlkida ära Aristotelese "Poliitika". Iseenesest väga ahvatlev pakkumine, mis võib küll takerduda selle taha, et grandis osalemiseks peaksid mul olema kehtivad töö- või muualased suhted Tartuga, mis mul hetkel ju puuduvad.

Selle kõige valguges - sinna ma tahtsingi ju jõuda - mõtlesin ma üsna põhalikult järele võimaluse üle veeta järgmine sügissemester täienisti Tartus ning jõudsin üsna hämmastavate tulemusteni. Esiteks sain ma aru, et ma olen oma Kanadas veedetud kuude jooksul olnud üsna enese ja oma eesti elu keskne, tegelenud peamiselt sisseelamise ning Eesti õigustamisega Kanada ees ja Kanada õigustamisega Eesti ees, nii et ma olen Kanada elust mõneti mööda vaadanud või elanud. Iseenesest on nad siin ju väga armsad. Tagantjärgi mulle meenub, et nii mitmedki kreeka kambast saatsid mulle suvel meile, et mis nemad teevad ja et mis mina teen ja et nad tunnevad minust puudust - ja ma vaatasin ka sellest kuidagi mööda. Ent preagu tundub mulle, et ma hakkaksin ka neist veidi puudust tundma. Ühelt poolt oleks ju väga mõnus Tartus või Tallinnas mõni loengukursus pidada, seda enam, et mul on tulnud paar oma meelest päris head mõtet. Ja eriti mõnus oleks mõnede inimeste ja asjadega veidi tihedamalt kokku puutuda. (See on pull, kuidas mujale elama asudes lööb koduigatsus välja igast kummaliste asjade igatsuses. Minu puhul olid nendeks eelmisel aastal peamiselt meri, Magda (s.t. Kalade koer) ja hapukoor. Sel aastal pole veel selge, kuigi hapukoore eest oleks ma endiselt nõus korralikku hinda maksma.) Ent teiselt poolt - ja see oli eriti üllatav - leidsin ma, et mul võiks Tartus hakata lihtsalt ja labaselt igav, sest meie Tartu "Frontisterion" ei suudaks üksi kuidagi täita seda auku või melu, mis siin toimub. Nii et sellised mõtted, aga nüüd peaks ma tõesti hakkama tegelema oma konverentsi ettekandega.

Emmates,
Riin

Mina käisin täna ujumas!

Niisiis käisime täna Erie järve ääres, kus peesitas rohkem inimesi kui kahe nädala eest, mil ma olin seal Peebuga. Vesi on soe nagu supp ja mina olen pruun nagu ponks. Nagu oleks juuni, mitte septembri lõpp. Ja eile, nagu lubatud, mõnulesin pool päeva pargis LOLA festivalil ning õhtul läksin Johni 60. sünnipäeva tähistama. Kõigist professorite juubelitest, kus ma olen viibinud, oli see kahtlemata kõige mõnusam. Ei mingeid ülearu pikki ja igavaid kõnesid või tervitussõnu, vaid paar lõbusat toosti ning palju head süüa ja häid veine.

Mis puudutab vaba aega, et teile ei jääks mulje, et ma siin ainult tukun ja peesitan, siis siin ülikoolis on võimalik iga oma minut päevas ära planeerida. Siin on lugematul hulgal erinevaid lugemis-, uurimis- ja kurat-teab-mis-gruppe, pluss erinevad komiteed ja organisatsioonid, millest mõnesse peaks iga doktorant ka justkui kuuluma. Mina olen end püüdnud kõigist kohustustest võimalikult - lausa ebaviisakalt - vaba hoida. Mul on tekkinud teatud "imeliku eurooplase" maine, mis on väga mugav, sest osalt ka tänu sellele saan ma endale lubada keskmisest suuremat kohusetundetust ja passiivsust. Pealegi olen ma Tartus olnud juba piisavalt aktiivne. Igatahes kuulan ma 2. loengut ning assiseerin 1. loengut, viimase eest mulle ju palka makstaksegi. See kõik võtab koos auditoorse töö ja ettevalmistusega nädalas minimaalselt 25-30 tundi. Lisaks osalen ma kreeka kambas, mis võtab terve õhtupooliku, Platoni lugemisgrupis, kord kuus osakonna ja kord kvartalis doktorantide kollokviumidel. See kõik teeb kokku ühe korraliku 40-tunnise töönädala. Ja semestri lõpul, mil sa pead kirjutama hakkama, koormus kahe- või kolmekordistub. Nii et mida nädal edasi, seda rohkem näeb liikumas punasilmseid ja magamata tüüpe. Ausalt öeldes oleks mul ka viimane aeg tööle hakata. Kuna Peebul hakkab kiirem aeg just otsa saama, siis järgmisena kirjutab ilmselt tema, loodetavasti ka sellest, kuidas ta hakkas just EHIs loenguid kuulama. EHI ja Tartu on nagu öö ja päev, nii et see võiks päris põnev olla.

Riin

* Erie järv 23. septembril, kell 5 õhtul.

* LOLA festival. Indie festivalide juures on tore see, et ole sa siis Tartus, Berliinis või Kanadas, seal on ikka täpselt ühesugune publik. Väga kodune.

* Johni juubel. Kõige parem toit, mis ma Kanadas söönud olen, on olnud Johni juures. Rääkimata veinidest, millest ta paistab teadvat kõike.

Ilus elus Londonis?

London on mind viimasel nädalal jahmatanud. Esiteks, oma ilma poolest. Sest siin on endiselt üle 25 kraadi sooja, nii et ma olen selle nädala veetnud peamiselt aias vedeledes, tukkudes ja raamatuid lugedes. Ma kuulan ainult kahte loengut, nii et mul on peaaegu kaks vaba päeva, mis on väidetavalt erakordselt palju ning Nicid juba õiendavad mu kallal, et nende meelest ma ei käi üldse koolis. Igatahes on meil olnud paar idüllilist õhtupoolikut, kus ühes aia nurgas loen mina Platonit, teises aia nurgas mängib Nic kitarril vanu Radioheadi lugusid ning kõrvalmajas elav ungarlastest vanapaar grillib liha ja ülatab meile aegajalt üle aia paar hamburgerit.

Ja teiseks on London mind üllatanud sellega, et sel nädalavahetusel toimub siin elusmuusika festival nimega LOLA (London Live Arts Festival, http://www.lolafest.com/events.html). Sisuliselt on tegemast indie muusika festivaliga, mille kõrval meie Tartu “Plink-Plonk” jätab – paraku – üsna kahvatu mulje. Märkimisväärne on see, et enamus kontserte toimub peatänava kõrval pargis ja täiesti tasuta. Nii et homme võtan ma kaasa raamatuid ja tekid ja lilled John Thorpile, kes tähistab õhtul 60. sünnipäeva, ning lähen sinna parki vedelema. Ja täna öösel, kui soe tuul puhus mulle näkku ja hea muusika mängis, tundus mulle, et Londonis saab isegi ilusasti elada...

Riin

* Tänase õhtu pärl, "Final Fantasy", poiss viiuli ja imeilusa häälega. Kes tahab neid kuulata, vaadaku nt. http://rapidshare.com/files/36492683/Final_Fantasy__2005__Has_A_Good_Home.rar

* Nic nr. 1 meie tagaaias

* Meie veini maitsemise õhtu tulemus. Hoolimata minu teatavast skepsisest, oli tegemist lõppeks toreda õhtuga. Kuigi, tuleb tunnistada, peale 4. klaasi veini ei olnud mina enam võimeline maitsetel vahet tegema

Kreeka kamp ja veini maitsmise klubi

Londoni akadeemiline ja seltskondlik elu on hakanud tasapisi tuure koguma, nii et oktoobris ajab üks tähtaeg teist taga. Paari nädala pärast tuleb Mihkel ja samal ajal toimub siin esimene suur filosoofia ajaloo konverents, kus on kohal kõik tähtsad ninad. Mulle langes samuti osaks ühtpidi meelitav aga teisalt siiski tüütu au olla nende paari doktorantide seas, kes tol konverentsil ettekannet peavad ja mul pole mitte kõige pisematki aimu, mis ma seal rääkima peaks.

Ja niinimetatud kreeka kamp on jälle tegevusse asunud. Too “Greek gang” koondab antiikfilosoofiaga tegelevaid professoreid ja doktorante, kes koonduvad Prof. John Thorpi ümber, kes on selle kamba hing ja väga karismaatiline tüüp, võrreldav vast Tõnu Luigega. Kamp koguneb umbes kord nädalas Johni majas, kus veini joomise kõrval peetakse ettekandeid ja arutatakse nende üle. Teised tudengid natuke itsitavad selle väidetavalt elitaarse ja enesessesulgunud kamba üle, nii et Nic seda vist muul moel ei kutsugi kui minu “cult”. Ent sel itsitusel on veidi kadeduse maik juures, sest see kamp võtab üsna palju üheskoos ette, käib matkamas jne. Nad ise on selle rühmituse üle üsna uhked, väidetavalt mujal kuskil miskit sellist ei ole, nii et ma ei ole neile hakanud ütlema, et meil Tartus on taoline rühmitus juba viimased kümme aastat olemas ning sisuliselt on meie “Frontisterior” nende kambast ülegi.

Homme toimub esimene niinimetatud veini maitsimise klubi kogenemine, mis koosneb peamiselt doktorantidest ja kuhu mind ka kutsuti. Eesmärk on, muidugi, tõsine – õppida tundma erinevaid veine. Natuke ajab see mind muidugi muigama, aga eeskujuks on analoogne rühmitus, kus oma Oxfordis õppimise aegadel osales John Thorp, kes sündinud jutuvestjana on sellest rääkinud väga mahlakaid lugusid. Johni sõnul püüdsid nad veini klubi edust tiivustatuna luua ka viski klubi, ent sellest ei tulnud miskit välja, kuna õhtu lõpuks olid kõik juba liiga purjus, et üldse maitsetel vahet teha. Nii et eks ma räägin teile, kuidas meil läks. Igatahes Peep, kes on kord oma elus sellist asja juba proovinud, juba ilgub mu kallal, et nii see väikekodanlus sulle sisse hiilib. Nojah.

Riin

*Esiplaanil John Thorp ja taamal, mustas kampsunis, Henrik Lagerlund, kes oli Uppsalas minu magistritöö juhendaja ja kelle süül ma siin Kanadas olen, sest tema veenmisel ma lõppeks siia doktorantuuri astusin


* Kreeka kamp, esiplaanil rohelise pinsakuga Sean, üks andekamaid tüüpe seal kambas ja minu päris hea sõber

A-akadeemilised heietused

Sel nädalal olen ma vaevelnud ajavahe küüsis, mis tõendab, et ajavahe on suurel määral, kui mitte täienisti, psühholoogiline fenomen. Nii et ma olen pooled päevad maha maganud ja öösiti märkimisväärsetes kogustes ilukirjandust läbi lugenud. Ja vahepealne Eestis viibimine on erinevuse Põhja-Ameerika ja Euroopa doktoriõppe vahel, mis vahepeal juba õige ähmaseks muutus, mulle jälle teravasti silme ette tõstnud. Laias laastus ja markeerides võib öelda, et seal on kaks olulist erinevust. Eestis tähendab doktoriõpe paljuski seda, et sind jäetakse omapäi, teed, mis sa tahad, või jätad hoopis tegemata. Natuke õpetad, nokitsed (kuid ja aastaid) mingi teksti või tõlke kallal ning kord aastas presenteerid produkti – see kannab pidulikku nimetust “atesteerimine” – ning võtad noruspäi vastu manitsused produkti puudumise või vähesuse kohta. Kanadas tähendab doktoriõpe suuresti treeningprogrammi, mille eesmärk on tööturul võimalikult hästi läbi lüüa ja seejärel teisi omasuguseid treenida. Tuleb välja, et eelmisel aastal kirjutasin ma rohkem kui 300 lehekülge teaduslikku teksti, mis on rohkem (kui väitekirjad kõrvale jätta) kui viimase kümne aasta jooksul Tartu Ülikoolis. Mingis mõttes on see ju hea, sest võib juhtuda, et selle jooksul sa kirjutad end lahti ning satud millegi peale, mis on tõepoolest avaldamist väärt. Teisalt ei jää sellise tempo juures eriti aega mõtelda, eriti selle üle, mida ja miks sa teed, rääkimata sellest, et sa tunneksid end kunagi šarlatanina. Nagu Tom kunagi kenasti ütles, kui Euroopas valitseb impotentsus, siis Ameerikas vohab potents. Ideaalne oleks midagi nende vahepealset. Teine erinevus on eurooplaste vastumeelsus standartse akadeemilise töö, scholarly career'i vastu. See pole sugugi Tartu eripära, vaid hiljuti vestlesin ühe Islandi kutiga, kes õhinal rääkis (seejuures ta pole sugugi 22, vaid 29) kuidas tema ja ta sõbrad tahavad saada pigem kirjanikeks ja literaatideks. Põhja-Ameerikas on teaduslik karjäär treeningprogrammi peamiseks ja ülimaks sihiks.

Igatahes on mul olnud peal Tartu igatsus, nii et ma lõpuks helistasin ja kuulasin ära kõik Tartu suured ja väikesed lood. Näiteks kuidas meie asjaliku ja lugupeetud lektori Andrus Tooli loengusse oli registeerunud üllatuslikult palju tudengeid ja kuna kõik suured auditooriumid olid juba kinni, hakkab ta loenguid pidama Atlantise diskosaalis diskoripuldist. Mind ajab see kujutluspilt ikka veel itsitama. Sellised pool-lapsikud ja pool-koomilised lood tulevad ainult Tartus ette. Nii et lõpetuseks ühinen Uus-Meremaal õppiva sõbra sõnadega, et Tartu on oma infantiilsuses siiski ütlemata armas.

Riin

SEB Tallinna Sügisjooksul

Vähem kui ööpäev pärast Tallinna jõudmist olin SEB-i sügisjooksu stardis. Ega eriti maganud ju polnud, aga samas ei ole 10 km ka mingi ülemõistuse pikk ja kurnav distants. Ilm oli ilus, jooksjaid palju (üle kaheksa tuhande) ja korraldus täiesti heal tasemel. Polegi Eesti jooksudel nii head korraldust kohanud. Minu jaoks ainuke häda oli selles, et registreerisin end üsna viimasel hetkel, lisaks pole ma varem sügisjooksul osalenud, ja sain tänu sellele endale stardinumbriks 7681. Mis tähendas, et ma alustasin seitsmendast stardigrupist ja pidin end läbi murdma mitme tuhande inimese vahelt. Kui stardiliin oli draamateatri nurga peal, siis mina alustasin Inglise Kolledži kohalt. Kogu see mass lihtsalt kõndis vana Lastemaailmani, siis sain esimesed jooksusammud teha, Viru ringi valgusfoori juures hakkasin slaalomistiilis sörkima, sinna jõudmine võttis oma 3-4 minutit aega, aga päris jooksuks läks alles peda peahoone ees. Nojah, see on selliste suurte jooksude häda, eriti kui kuskilt tagant alustad. Aga sellest hoolimata suutsin lõpuks ajaga 0:49.03 välja joosta 878. koha. Ja see annab järgmiseks aastaks juba koha esimeses stardigrupis. Jooksu ajal mingeid erilisi haamreid ja muid ärakukkumisi ei tulnud, läks ühtlaselt ja mõnuga. Mõnes mõttes on see tagant alustamine isegi hea - sinust eriti keegi mõõda ei jookse (mis on ju moraalselt alati kurnav, eksole), küll aga avaneb sul ohtralt võimalusi kaasvõistlejaid selja taha jätta. Lisaks oled sunnitud alguses madalat pulsitaset hoidma ja ei ole hirmu, et esimese paari kilomeetriga end kinni kihutad.

Mõnus, et ka Tallinnas ja veel kesklinnas nüüd selline ikka tõeline massijooks on. Muidugi ei anna see veel mu absoluutse lemmiku Göteborgi poolmaratoni mõõtu välja ei osalejate arvult (selle aasta mais oli seal 40 000 jooksjat) ega ka pealtvaatajate poolest, aga loodetavasti saab see ühel päeval sama lahe rahvaspordipidu olema. Paar bändi oli igatahes Tallinnaski raja kõrval mängimas ja pealtvaatajaidki oli, ehkki osa inimesi vaatas küll kõrvalt toimuvat lihtsalt sügava arusaamatusega ja mõni üritas oma koerakesega jooksjate vahelt ka teisele poole teed pressida, mis tagantjärele teeb ju nalja, aga sel hetkel, kui ta sulle jalgu jääb, väga naljakas pole. Igatahes kavatsen järgmisel aastal ka kindlasti Tallinna kümpi, aga võib-olla, et hoopis poolmaratoni joosta.

Terv., Peep

PS! Õhtul tegin kodus sauna. Üle kuu aja... Oli ikka mõnus küll!

Leitsak Londonis

Istun oma Londoni majas, kõik aknad on pärani ja higi niriseb. Londonis on viimane kuu aega valitsenud leitsak, nii 28-30 kraadi, nii et me käisime Peebuga veel Londonisse jõudes Erie järves ujumas, mis lainetas uhkemini kui ookean. Sel aastal elan ma ühe professori majas, kes kolis Torontosse ja see on oluline edasiminek võrreldes eelmise aastaga, mil ma elasin keldris. Minu käsutuses on siin 2 akendega (!) tuba, suur aed, ja lõppeks maksan ma selle luksuse eest ainult õige veidi rohkem kui keldri eest, s.t. 1200 dollarit, mille me jagame kolme peale. Kui ma eelmine aasta elasin koos ühe Niciga, siis see aasta on mul kaks Nici, nii et kurat teab, mis järgmine aasta saab. Nic number 1, kellega ma elasin koos ka eelmisel aastal, on gooti mees, üleni mustas, aga äärmiselt sõbralik ja delikaatne ja ideaalne korterikaaslane, kes ei jää sulle kunagi jalgu. Nic number 2 on filosoofia ajaloolane, nagu minagi, kes peaks sel aastal oma väitekirja kaitsma ning kes on hetkel sügavas akadeemilises kriisis. Seejuures on Nic nr 2 minuvanune, mis tähendab, et ta pole teinud midagi muud kui õppinud ja järjest kraade omandanud - sellise tempo juures, tundub mulle, pole ime et kriis peale tuleb. Aga ta pole veel sisse kolinud, nii et eks näis kuidas meil läheb, seda enam, et meie jagame kahekesi maja ülemist korrust. Eile õhtul toimus traditsiooniline õppeaasta alguse pidu, pea sama suures majas kui meie maja, kus oli umbes 70 inimest, nii et ümberpööramise ruumi eriti ei olnud. Kesköö paiku läsime tudengitega minu ärgitusel ühte klubisse, kuna uued tudengid tahtsid tingimata tantsida. Kui tavaliselt on seal klubis väga hea muusika, siis just eile juhtus seal olema väga raju metal pidu, nii et uued tudengid oli suhteliselt hirmunud nägudega. Ent teised arvasid, et neil ongi paras aeg hakata harjuma Londoni eluga, s.t. sellega, et sul pole erilist valikuvõimalust. London on tõesti üks kummaline linn, eriti peale meie matka, ei ilus ega inetu, pigem selline mittemidagiütlev. Kui Mihkel mulle oktoobris külla tuleb, siis ma lasen tal kirja panna oma esmamuljed, minu omad on juba liiga tuhmunud.

Lõpetuseks lisan siia kõigile oma suure ja siira ja mõneti omakasupüüdliku küllakutse Kanadasse. Mul on siin tõesti suur maja, vähemalt 8 toaga. Ja kuna mul selle aastaga saab auditoorne töö otsa, siis pole kindel, et ma järgmine aasta enam Kanadas passin. Ja pealegi - mul on siia kuidagi tekkinud nii suur raamatuhunnik, et mul oleks tõesti abi vaja selle Eestisse toimetamisel.

Teie,
Riin
*Erie järve ääres

*Järv nagu ookean

*Nic number 1

*Nic number 2

Matk on läbi...

... olime teel 20 päeva, sõitsime oma rendi-Dodgega läbi 4450 kilomeetrit, läbisime kaks provintsi Kanadas ja kaheksa osariiki USA-s, ööbisime kokku kümnes motellis ja hotellis ning kahes kämpingus. Saime ühe parkimistrahvi ning ühe suulise hoiatuse vales kohas sooritatud vasakpöörde eest. Ujusime ühes ookeanis ja kahes suures järves; nägime erinevat sorti inimesi, oravaid, koeri, kotkaid ja ühte pesukaru, hirve ning noort naaritsat. Jäime oma matkaga väga rahule ja üritasime sellest mingeid momente ka teieni - armsad sõbrad - tuua. Mõistagi sai siia üles tähendatud ainult murdosa muljetest, mida kogesime. Ka pilte sai üles riputatud imevähe, kuid loodame, et mingi ülevaate see teile siiski andis. Pooleteist tunni pärast istub Peep siin Londonis bussi, et kella kaheks siinse aja järgi Toronto lennuväljal olla. Siis veerand viis stardib Czechairi lennuk Prahasse, Riin on sel ajal juba Platoni loengus. Laupäeva lõuna ajal maandub Peep Tallinnas, Riinul on siis veel varahommik ja ta tõenäoliselt veel magab...

See blogi siin jääb alles ja kui kellelgi on huvi, võib aeg-ajalt siia pilgu heita. Küllap riputab Riin siia midagi üles, kui ta oma Kanada-elust midagi teiega jagada tahab. Võib-olla kirjutab vahel ka Peep. Ja pealegi - ega see ju meie viimaseks matkaks ei jää. Tundub, et see meie elu on selline - kuidas öelda - mobiilne. Kord siin, kord seal; vahel üheskoos, siis jälle üks ühel, teine teisel kontinendil. Aga tundub, et hetkel on selline variant kõige sobilikum ehk nagu on formuleerinud nii mõningi mõtleja: vabadus - see on tunnetatud paratamatus!

Nägemiseni-kuulmiseni
Riin ja Peep

Teel Montrealist Londonisse

On kesköö ning me oleme poolel teel Londonisse, üle 400 kilomeetri on selja taga ning üle 300 on veel ees. Peale meie on sellisel ajal teel veel ainult rekkad. Ma räägin niikaua paar sõna Montrealist, mis on jahmatavalt suur linn, võrreldav vaid New Yorgiga. Nii et selle pooleteise päeva jooksul, mil me seal olime, õiget pilti sellest linnast ette ei saanud. Jõudsime käia vaid nn. vanas Montrealis, vanalinnas, ning kesklinnas. Tänase päeva, tuleb tunnistada, veetsime peamiselt poodides. Nii palju häid poode ühes reas polnud isegi New Yorgis. Samas tuleb see poodlemise fakt kuidagi väiksemaks vaikida, sest kui me täna öösel Londonis minu Montrealist pärit sõbra ja korterikaaslase Niciga kohtume, siis ta ilmselgelt pettub, kui selgub, et kõige selle kõrval, mida Montrealis teha saaks, tegelesime meie peamiselt poodlemisega.

Montreal on äärmiselt sümpaatne, euroopalik, aga mitte mõne Euroopa linna koopia, vaid täiesti oma nägu ning ülejäänud Quebeci provintsiga võrreldes kuuleb seal sagedasti ka inglise keelt. Ma saan nüüd hästi aru, miks Nic sai London Ontariosse tulles samasuguse kultuurišoki nagu minagi. Me töllerdasime Montrealis ka veidi McGilli Ülikooli ümbruses, mis jättis väga hea mulje. Pidades silmas seda, et McGill on vähemalt sama kõva kui too minu Western Ontario Ülikool, siis on mõneti arusaamatu, miks ma olen end sättinud London Ontariosse, mis Montrealiga ei kannata mingit võrdlust välja. Kuigi, olgem ausad, Londonis on õppimiseks soodsad tingmised juba seetõttu, et seal millekski muuks eriti soodsaid tingimusi pole. Nojah. Muidu valitseb meil selline Provincetowni hooaja lõppemise meeleolu. Selline veidi kurblik, vaatame aegajalt üksteisele otsa ja ohkame. Nagu kaks siili udus.

Riin

Õhtusöök Montrealis

Sõime linnakodu (Hotel de Ville) ehk linnavalitsuse ehk raekoja ees platsil ühes restoranis. Siin on ka homaaripäevad, aga seekord me neid tegelasi enam ei pruukinud. Aga metsast tulles oli üks mitmekäiguline õhtusöök päris hea vaheldus. Restoran oli ühe äralammutatud vana maja asemel, tänava poole oli alles jäetud ainult maja fassaad. Õieti oli selle fassaadi taga presentkatuse all umbes 5 restorani, kusjuures kõige keskel oli lava kus mängis täitsa mõnusalt üks jazzukvartett. Sõime ja mõnulesime ja mõtlesime, et mõni mees kaifiks sellist keskkonda küll täiega. Aga juustukookidega on neil siin kehvasti - täitsa enesekriitiliselt olen ma sunnitud ütlema, et mina teen seda paremini. Head juustukooki pole me selle reisi jooksul kuskil saanud - ikka on need liiga magusad ja/või mingi tehismaitsega. Peab vist nad enda juurde kursustele kutsuma ;)... Pärast kondasime öises Montrealis. Paistab teine ikka suurlinn olevat. Seejuures on siin rohkem õhku ja avarust kui näiteks New Yorgis. Tundub, et inimesed on vist kõik ära Quebeci läinud. Aga homme uurime lähemalt, sest nüüd on öö ja me läheme ära magama...

Terv., Peep

* Üsna väga inimtühi Montreali vanalinn. Ja kell on alles kuskil 9 õhtul...

Levist väljas...

Oleme Quebeci ja Montreali vahel rahvuspargis nimega La Mauricie. Peale seda parki tuleb veel üks park ja siis lõppevad teed otsa. Nii et oleme sõna otseses mõttes levist väljas, ainult hundid ja karud. Täna (3. septembril) oli meil üks hiiglamõnus päev. Üürisime kanuu, sõitsime läbi kahe järve, vingerdasime kopratammi vahelt läbi ning tegime päris pika jalgsimatka, peale mida võtsime uuesti kanuu ja sõitsime sama teed mööda tagasi. Kogu keha suriseb mõnusasti ja ka pea suriseb veidi, sest meie õhtusöök koosnes saiast, juustust, meest, amishite hapukurkidest, mis meiega Ameerikast Kanadasse on jõudnud, ja peaasjalikult veinist. See on imeilus park, hästi sulnis ja rahulik ja kuidagi... hm, kanadalik (ma kasutan sellist omadussõna nüüd esimest korda). Peale Provincetowni on see teine koht, kuhu kindlasti tuleb tagasi tulla. Tänane matkamispäev oli hädavajalik juba seetõttu, et ma sain tagasi oma kaotsiläinud tasakaalupunkti. Vahepealsed päevad möödusid meil peamiselt sõites, nii et isegi minul, kes ma olen terve elu ilma vaevata autos lugenud ja töötanud, võttis seest kergelt õõnsaks.

Peale Cape Codi sõitsime me läbi Bostoni rannikut mööda muudkui edasi kuni Bar Harborini. Seal asub Acadia rahvuspark, mis on ära märgitud igal kaardil. Pole päris kindel, kas see pea 200 kilomeetrine ring end ära tasus, sest see mis kohalikele võis mõjuda eksootikana, meenutas meile liigagi Soomet ja Rootsit. See tasus ära küll selle ilmestamiseks, et siin tõepoolest muutub kõik iga saja kilomeetri tagant, sest nii skandinaavialikku loodust pole me ei enne ega pärast toda parki kohanud. Ja ennekõike tasus see ära seetõttu, et Maine’i osariik, nagu välja tuleb, on ajalooliselt üks raamatulembene koht, nii et iga paarikümne kilomeetri järel oli üks used book store, mis on kõige kindlamaid viise mind ärevusse ajada. Kõige meeldejäävam oli puupüsti raamatuid täis suur ait, kus keset tuhatoose, raamatu- ja käsikirjavirnu elas ülomatjuslikku elu halli habemega vanamees, kes meile muuhulgas näitas Wittgensteini originaalallkirjaga käsikirja. Igatahes, kui me lõpuks Quebeci jõudsime, oli meil tugevad kahtlused, kas too põige siia Mauriciuse rahvusparki tasub end ikka ära. Ja läks ikka väga hästi, et me tolle põike ette võtsime. See on iseenesest pull, et sa teed umbes 40 kilomeetrise kõrvalpõike kiirteelt kõrvale ja leiad end keset puutumata loodust. Kui me eile õhtul pärale jõudsime ja külalistemaja ees omanikule helistasime, siis oli ta sunnitud Peebuga kõne lõpetama seetõttu, et vaatas parasjagu tõtt suure musta karuga. Ja kui Peep temalt hiljem interneti kohta päris, siis ajas ta prantsuspäraselt kulmu rulli, ja teatas, et meil siin internetti ei ole, meil on siin peamiselt karud ja hundid, aga võibolla järgmine aasta…

Riin

* Siin pargis on kümneid järvi ja järvesilmakesi, siin pildil on too järv, mida mööda me kanuutasime ja mis väidetavalt on üks ilusamaid.

* Mees kanuuga

* Naine matkarajal kose ääres mõtisklemas, muidugimõista, mitte niisama istumas.

Pariis mäe otsas

Quebec on küll täiesti erinev kõigest sellest, mis me siiani Põhja-Ameerikas näinud oleme. Tunne on, justkui oleks sattunud Pariisi. Samasugused kitsad ja järsud tänavad, täis restorane, bistroosid, kohvikuid – kõigil aknad tänavale avatud ja akende all väikesed lauad, tihedalt toole ning väga palju inimesi, kes söögist, klaasist veinist või heast kohvist mõnu tunnevad ja kes muidugimõista kõik prantsuse keelt räägivad. Kuskil siin sellel mandril, isegi mitte New Yorgis, pole me kohanud restoraniuste taga vonklevaid järjekordi – inimesed ootavad, et oma lemmikkohas aeg maha võtta ja kiirustamata ning naudeldes korralikult õhtust süüa.

Vanad maja, aknaluugid, vitraažid… Väikesed pargid, purskkaevud, platsidel üles astuvad mustkunstnikud, tänavamuusikud, tantsijad… Tänavatel hobused kalesside ees, pukis istumas stiilselt riietatud kutsarid… See kõik meenutab nii hullupööra Pariisi, et on isegi pisut naljakas. Eriti just seda Pariisi ülemist osa, Montmartre’i. Õhtune Quebec on lummav - kaunilt illumineeritud lossid jätavad muinasjutulise mulje, kõige kohal suur täiskuu. Romantikat on siin palju ja vahepeal tahaks end tõesti näpistada, et kas pole ma unne jäänud ja juhuslikult, eneselegi märkamatult hoopis teise riiki ja hoopis teisele mandrile sattunud...

Peep

PS! Kui ma olin selle jupstüki valmis kirjutanud ja hakkasin seda siia üles riputama, siis otsustasid bensujaamapoisid, kelle wifit me Quebeci äärelinnas kasutasime, kraani kinni keerata ja nii ta siia mustanditesse jäigi. Vaba wifiga ei ole Quebecis üldsegi mitte lustlik - tegelikult peab ütlema, et see on kõige kehvem seninähtuist. Kõik need sajad söögikohad on netivabad ja kus mõne hotelli läheduses ka võrgu leiab, on see kinnine. Nii ongi meie kirjades pikem vahe sisse tulnud, sest peale Quebeci lahkusime tsivilisatsioonist, aga sellest kirjutab juba Riin järgmises postituses pikemalt.

Oma eelnevale, Quebeci jutule ainult niipalju, et teine päev selles linnas tõmbas emotsioone parasjagu maha: Pariis küll on, aga seda pole väga palju - vast nii meie Toompea suurune tükike, mis - tõsi küll - jaguneb üla- ja all-linn vahel ära. Kõik muu on ikka üsna tavaline karplik ja noor Põhja-Ameerika, mida kohtab igas selle kontinendi linnas. Nii ongi, et üle kahe päeva selle peale ei kulu, seda enam, et Pariisiga kannatab Quebec välja võrdluse veel ühes aspektis ja nimelt turistide rohkuses. Võib-olla oli häda ka selles, et meie teine Quebeci-päev oli pühapäev, aga see oli üsna kole ja kurnav. Igatahes otsustasime üsna kähku öelda au revoir, ja keerasime autonina Montreali suunas, ja siis veel poolel teel paremale, põhja suunas.

PPS! Ühes Quebeci restoranis saime menüüd uurides teada, et lobster on hoopis homaar! Muidugi! Me enne ju tükk aega nuputasime, et sellel elukal peab olema ka eestikeelne nimi. Ja nüüd prantsusekeelsest toidusedelist oli abi...

* Love and marriage, love and marriage... (Quebeci versioon)

* Linna kohal kõrguv Frontenac' loss, on vist Quebeci kõige tuntum sümbol

* Riinu palvel lisan siia pildi, kus ma kellelegi või millelegi keelt näitan. Kellele või millele, see jäägu igaühe enda arvata...

Vahepala lobsteritega

Sõidame just läbi Maine'i öö Kanada poole, varsti jääme kuhugi ööbima ja homme hommikul peaksime Quebecis olema. Loodus ja kliima on muutunud üha kargemaks ja põhjamaisemaks. Hommikul sadas hõredat uduvihma ning me oleme korduvalt tundud kiusatust pöörduda tagasi Cape Codi kuumade randede poole. Tahtsin selle loo pühendada lobsteritele, sest mida kaugemale ookeanist, seda harvemini me nendega edaspidi kohtume, kui üldse. Lobsterid on New Englandi rannikul suure au see. Siin toimuvad suured lobsteri festivalid, ja kui Rootsis võib näha põdra pilte, siis siin on kõik kohad lobsteri pilte täis. Mina polnud nendega varem kohtunud. Õigupoolest nägin ma neid esimest korda Dimka juures, kus nad uterdasid külmakastis jää peal ringi, vehkisid oma kinniseotud sõrgadega ning vaatasid sind oma mustade silmadega. Surnud lobsteriga pole miskit peale hakata, neid tuleb keeta, kuni nad on veel elus, nii et tee ääres võib kohata söögikohti, kus õues seisavad suured auravad pajad lobsteritega. Need hingehinda maksvad lobsterid, mis meil saadaval on, on juba kord keedetud ja siis külmutatud, mis pole enam see. Lobsterite söömine on suuresti seltskondlik tegevus, sest nende lahtilammutamine, milleks kasutatakse kolme sorti riistu, võtab ikka omajagu aega. Lobster maitseb hästi, nagu vähk ikka, ent ma ei ole siiski üle saanud kahtlustest, kes rusikasuurse tüki liha söömiseks on ikka tarvis lahti lammutada ühk hiiglaslik loom, mis sest et ainult koorikloom. Mu kahtlused võimendusid eile, mil me hüvastijatuks sõime ära ühe hiiglasliku, kassisuuruse lobsteri, kes kaalus 3,5 naela (circa 1,6 kilo). Kuna lobester kasvab 6 aasta jooksul 1 naela võrra raskemaks, siis too tegelane, kelle me nahka pistsime, pidi olema umbes 21 aastane, just alkoholi ostmise eas. Ja kui lobsterit kahe silma vahelt paitada, siis jääb ta kohe magama. Nii et sellised tegelased. Söö siis selliseid...

Riin