Ma olen vahepeal otsapidi Vancouverisse jõudnud, aga kõigepealt paar
sõna eelmisest reisist. Peale konverentsi käisime me Tomi, Hendi ja Seaniga
Jasperi rahvuspargis. Me moodustasime peaaegu ideaalse reisiseltskonna, keegi
ei käinud kellelegi närvidele, isegi peale nädalapikkust pead-jalad koos
elamist minu kahetoalises korteris. Kambavaim ja küünarnukitunne nagu
keskkoolis. Sean juba leidis, et kui Tom sügisel Berliini läheb, siis me peaks
seda kõike kordama.
Sealsamas Edmontoni külje all asuvas rahvuspargis käisime me märtsi
lõpus blondidega, aga park oli vahepeal oluliselt muutunud. Lume alt olid välja
sulanud türkiissinised järved ning tee ääred olid loomi täis. Tomil tekkis
otsemaid obsessioon karude suhtes. Oli tükk tegemist, et ta välja saada poest,
kus ta oli kätte saanud raamatu karu rünnakute kohta. Tuleb välja, et on
oluline vahe, kuidas käituda pruuni ja musta karu puhul – grislit kohates tuleb
surnut teeseldada, musta karu puhul elu eest võidelda. Kui nad segamini
lähevad, on jama majas. Aga peale seda, kui me tee ääres kaks korda grislit
kohtasime (kuigi ilmselt oli tegemist ühe ja sama karuga) hakkasime me Tomi
karujuttu oluliselt tõsisemalt võtma. Aga vaadake parem pilte. Need vana kooli
kollakad ja stiilsed pildid on Seani omad, ülejäänud minu omad.
Nii ilus! Tuleb kohe Jasperi-igatsus peale. B
ReplyDeleteIlus jah. Samas, tuleb välja, et kogu Briti Kolumbia näeb välja nagu Jasperi rahvuspark.
ReplyDelete