Kanada edukaim ärimees

Täna toimus Killam Trusti iga-aastane luncheon. Kuna minu leping algas eelmise aasta novembris, siis ei saanud ma eelmisel aastal sel üritusel osaleda ning mul polnud erilisi ootusi. Kuna see algas juba kell 11 hommikul, siis ma kujutasin ette, et tegemist on poolformaalse kohvitamisega. Aga tuli välja, et tegemist oli äärmiselt uhke üritusega. Seal olid kohal kõik selleaastaste autasude saajad koos peredega, nõukogude liikmed ning haldurid, kokku oma 200 inimest. Lõunasöök oli kolmekäiguline, veini voolas ojadena, ning lõunasöögile järgnes autasude-stipendiumite kätteandmise tseremoonia. Kokku kestis see kõik oma neli tundi.

Izaak Walton Killami lugu väärib eraldi rääkimist. Ta sündis 1885. aastal Nova Scotias ning 1948. aastaks oli temast saanud Kanada rikkaim inimene, kes tegeles alumiiniumi, elektri- ja puiduäriga. Õigupoolest peetakse teda senini üheks Kanada edukaimaks ärimeheks. Tema naisel Dorothyl oli ilmselgelt samasugune ärivaist, sest peale mehe surma suutis ta perekonna varandust märkimisväärselt kasvatada. Ta suri 1965. aastal ning pärandas kogu perekonna hiigelvaranduse (tollal 100 miljonit dollarit) neljale Kanada ülikoolile, millest üks on see minu Alberta Ülikool. Selle raames jagab ülikool välja mitte ainult prestiizeid järeldoktorantuuri stipendiume, vaid ka stipendiume väljapaistvatele doktorantidele ning professoritele, õpetamise ja teadustöö autasusid, teadusvõrgustike loomise toetusi. Sellest pärandist on niisiis kasvanud välja hiigelvõrgustik.

Killamid ütlevad oma testamendis, et Killam Trusti eesmärk on toetada Kanada teadust ning seeläbi Kanada tulevikku ning arendada koostööd teiste riikidega. (On märkimisväärne, et too Killami järeldokotrantuuri stipendium on siin riigis ainus omataoline, mida saavad taotleda ka välismaalased nagu mina, s.t. need, kes pole Kanada kodanikud). Nende pärandi mõju Kanada teadusele ning haridusele on raske ülehinnata. See on kahtlemata aidanud tõsta Kanada mainet ning mängib olulist rolli selles, et Kanada ülikoolid on maailma juhtivate ülikoolide seas. Kõnede põhjal tuli välja, et Alberta Ülikool on seadnud endale eesmärgiks jõuda Killam Trusti toel 2020. aastaks maailma 10 juhtiva teadusülikooli hulka - see oleks erakordne saavutus.

Autasude saajad pidasid ka pisikese, paari minutilise kõne oma uurimisteema kohta. Neid oli äärmiselt põnev kuulata ning samas olid need kõned kuidagi soojad ja helged. Paljudel hääl värises ning õpetamise (mentoring) autasu saaja oli nutma puhkemise äärel. Peale selleaastaste järeldoktorantuuri stipendiumite kättejagamist mainiti järsku ka minu nime, kes ma eelmisel aastal ei saanud autasustamisel osaleda. Ma kargasin kohmetult püsti ning minu ilmne kohmetus sai põhjaliku, aga heatahtliku naerulagina osaliseks. Ürituse lõppedes jooksis keegi mulle järele, et anda mulle üle mu roos. Nii et jalutasin osakonna poole, rinnas tulipunene roos, ning tundsin Kanada üle uhkust.

Kas poleks imeline, kui kunagi jätaks mõni Eesti edukas ärimees oma varanduse ülikoolidele. Siinkohal ei saa öelda, et see on võimatu. Sellised asjad juhtuvad.