Tundub, et ma olen Kanadas ära kodunenud. Igatahes on aktiveerunud minu organisaatori võimed, mis on senini rakendust leidnud vaid Eestis. UWOs olin ma ainus doktorant, kes polnud haaratud mitte mingisugustesse korraldamistesse või ühendustesse. Aga nüüd hakkasin ma korraldama Kanada antiikfilosoofia konverentsi, mis toimub järgmisel kevadel Edmontonis, kuid millest võiks saada iga-aastane konverents, mis hakkab liikuma ühest ülikoolist teise. Selle konverentsi idee sündis tollel St. Louis’s toimunud konverentsil, kus oli kohal palju Kanada ülikoolides tegutsevaid tüüpe. Ma sattusin rääkima tuntud Platoni uurija, R. Barneyga Torontost, kes mainis, et kanadalastel võiks ikkagi olla omaenda konverents ning tuletas seda mulle veel mitu korda meelde. Tõepoolest, Kanadas on palju neid, kes tegelevad antiikfilosoofiaga ning nii mõnedki neist on väga tuntud, aga neil pole kokkupuutevõimalusi ning nad pole üksteise tegemistega eriti kursis. Kui nad üldse kuskil kohtuvad, siis ameerika konverentsidel (ning ülejäänud maailm pole ilmselt üldse eriti teadlik sellest, et tegemist on Kanada tüüpidega).
Kõik, kellele ma olen sellest mõttest rääkinud, on sattunud suurde vaimustusse. Selles on midagi väga toredat ja nakkavat, sellist eestilikku oma-asja-ajamise ilu. Ma võtsin kampa kaks sõpra – Seani ja Michaeli (kellega me saime sõbraks Cambridge’s ning kes on hetkel Briti Columbia Ülikoolis professor). Me oleme viimasel kolmel päeval istunud oma 8 tundi skaibis ning teinud ära väga suure orgunni. Minu lootus, et peale töölesaamist ei pea ma enam avaldusi täitma läheb sellega seoses muidugi luhta. Järgnevatel nädalatel pean ma hakkama täitma lehekülgede kaupa avaldusi, et konverentsile rahastust saada. Aga see on hea stress. Me oleme kolmekesi hetkel kuidagi väga asja sees ning energiat täis. See tuleb tuttav ette. Tuletab meelde, miks ma omal ajal tegin nii järjekindlalt vabatahtliku tööd. Vahepeal on väga puhastav teha midagi, mille keskmeks pole üksnes sina ise (või sinu sissetulek), vaid mis on suunatud teistele inimestele.
Samuti sai täna mitmel rindel avalikuks minu tööleasumine Vermonti Ülikoolis. See tehti teatavaks ka ühes filosoofia blogis (mida mina isiklikult hoidun lugemast, aga millel on kohutavalt suur lugejaskond). Peale seda guugeldas mind otsekohe oma 50 matsi (ma olen akadeemikute feissbukis, mis annab sulle iga kord teada, kui keegi sind guugeldades antud leheküljele satub – muide, blondi märkus minu pildi ja päevitusriiete kohta tõi kaasa märkimisväärse guugeldamise Eestis :) Ja samuti sain ma paar meili inimestelt, keda ma absoluutselt ei tunne. Üks õnnitles mind selle eest, et mul õnnestus saada professorikoht tulemata luuderohu liiga ülikoolist. Ütles, et see annab ka teisele lootust. Teine õnnitus oli justnagu seotud minu sooga. Igatahes ta väitis, et tööturu kokkukuivamine viimastel aastatel on peatanud vahepeal tõusuteel olnud naisprofessorite osakaalu suurenemise; väitis, et praegu saavad tööd jällegi peamiselt mehed. Ma olen kindel, et see väide pole päris tõene. Need paar tuttavat, kelle kohta ma tean, et nad tööd said, on kõik naised. Aga tõsi ta on, et naisprofessorite osakaal on meestega võrreldes endiselt väga väike. See kõik pani mind mõtlema selle peale, et võibolla peaks siis pisut tähistama. Näiteks klaasi veini jooma. Need on just need hetkel, kus ma tõesti tahaks Eestis olla.
Ohoo. Õppisin vist just ära linkide lisamise. Alumisele lingile klõpsates saate lugeda Alberta filosoofia osakonna ajalehte, minust on ka seal pisike nupp.
No lõpuks ka mingi tõestusmaterjal eksju:) Gruuvi ja tore.
ReplyDeleteTups
:)
ReplyDelete