San Francisco

Ma olin juba ette kindel, et San Francisco mulle meeldib, nii et ses suhtes üllatusi polnud. Üldiselt öeldakse, et kui sulle meeldib Chicago ja Austin, Texas, siis on päris kindel, et sa armud San Franciscosse. Minu jaoks seostub San Francisco 60ndate vabameelsuse, hipide, Jimi Hendrixi, biitkultuuri ning värviliste viktoriaanlikus stiilis majadega. Mulle tuli üllatusena pigem San Francisco mitmepalgelisus (see, et ta polnudki üleni hipilinn). Näiteks kesklinn meenutas väga Chicago kesklinna, nii oma arhitektuuri, laiade kõnniteede, parkide kui ka väärikuse poolest. Aga kui Chicago kesklinnas toimus pidev (peamiselt turistide) sebimine, siis San Fancisco kesklinn oli mõnusalt rahulik. Vähemalt laupäeval hilisel hommikupoolikul, kui ma nina hotellist välja pistsin, sadas sooja uduvihma ning tänavad olid peaaegu inimtühjad. Lonkisin vee äärde (vt. ülemist pilti) ning avastasin, et kõik inimesed, koerad ja lapsed oli pugenud turuhoonesse, kuidas toimus pidu ja pillerkaar, põrandad olid söövad-lugevaid-jutustavaid inimesi risti-rästi täis.

Kui Chicago on eelkõige muusikalinn, siis San Francisco on kunstilinn. Seal võib nädal aega veeta ainult kesklinna muuseumides ja galeriides käies. Ma käisin ära SFMOMAs, nende kuulsas moodsa kunsti muuseumis, kus oli minu suureks rõõmuks ja üllatuseks üleval Henri Cartier-Bressoni fotode näitus (esimesi tänavapiltnikke, suurepärase silmaga).

Pühapäeval nägin ära ka klassikalise San Francisco, nagu ma teda ette kujutasin. Käisin külas ühel Berkeley tudengil, kes elab legendaarses Haight-Ashbury linnajaos, mis mängis keskset rolli 60ndate hipiliikumises (seal leidis aset näiteks “Summer of Love”) ning kus askeldasid ringi kõik sellised tüübid nagu Jimi Hendrix ja Janis Joplin. Imeilus küngastel asuv linnaosa, uhked värvilised majad, tänavakohvikud, pargid, koerad, rahuloleva ilmega inimesed.

Üleüldiselt jättis kogu see kant (Bay area) väga tsilli ja turvalise ja sõbraliku mulje. Õhus polnud mingit agressiivsust ega pealetükkivat viisakust. Üldiselt olengi ma sellist viisakust peamiselt Ontarios kohanud, mitte Edmontonis ega ka San Fanciscos. San Francisco inimesed olid siirad ja abivalmid, kuigi mitte tingimata viisakad (kohvikus pidi ettekandjat ikka päris pikalt ootama). Nende abivalmidusest võiksin ma tuua mitu näidet, aga üks näide oli see, kuidas ma istusin Berkeleys tagasi linna sõitva rongi peal ja uurisin kaarti. Mingi hetk teatas vaguni teises otsas istuv puberteetik, et kui ma tahan San Franciscosse minna, siis ma peaksin nüüd kohe rongi vahetama, sest see rong sõidab hoopis mujale. Kargasin püsti ja tormasin ukse poole, mille peale pool vagunitäit mulle järele hüüdis, et ära sa jumala eest oma fotoaparaati maha unusta. Kui ma koos fotokotiga rongist välja sain, siis pistis keegi veel rongiukse vahelt pea välja, et mulle ütelda, et samalt perroonilt läheb viie minuti pärast järgmine rong, mis läheb otse linna.

Palun minge San Franciscosse. Ja samal ajal hüpake minu juurest Edmontonist ka läbi. Ma elan ainult 2 tunni kaugusel.

Haight-Ashburysse jõudes said mul täpselt fotoka patakad tühjaks. Aga kaks pilti jõudsin teha.