Istun praegu siin Toronto lennujaamas, et lennata paariks päevaks Šveitsi blondi pulma number kaks (number üks oli Eestis - blond ilmselt vaidleks vastu, et number üks on Šveitsis, kirik ja puha, aga mina ikkagi jään oma numeratsiooni juurde). Igatahes, ma ostsin endale suure-uhke otselennu Torontost Zürichisse, et reisimise peale võimalikult vähe aega raisata. Aga asjaajamise Aboutowniga jätsin ma muidugi viimaste päevade peale ning tuli välja, ning enamus kohti oli välja müüdud ning nad panid mu bussi peale, mis jõudis Toronto lennujaama 5 tundi enne lendu. See on ilmselt mu uus rekord. Ma pole kunagi varem nii palju varem kohal olnud. Aja kokkuhoid missugune. Aga vähemalt on nad siia vahepeal tekitanud tasuta wifi. Ma olen veidi tööd teinud, tiba skaipinud ja praegu istun mingis kohvikus ja söön suht ebameeldiva maitsega võibleiba, peale mida ma ilmselt kukun ära. Sest täna öösel püüdsin ma kirjutamata lehekülgede arvu võimalikult madalale viia, nii et uneks eriti palju aega ei jäänud.
Üldiselt on selle väitekirja kirjutamine oluliselt erinev kõigest sellest, mida ma olen varem kirjutanud. Minu varasemad väitekirjad on olnud rohkem mingi teema käsitlused, peamiselt info kogumid, kus ma pole arendanud mingit selget oma argumenti. Ja minu varasemad Kanada koolitööd, kus ma olen mingit oma rida ajanud, on olnud jällegi suht lühikesed. On oluline vahe, kas sa arendad oma argumenti 20 või 120 leheküljel. Tuleb välja, et ühe mõtteliini-argumendi ülalhoidmine ning põhjalik väljaarendamine on kohutavalt raske ülesanne: sa pead pidevalt mõtlema, kuidas kõik kokku klapid, mida millele lisab, lisaks avanevad kirjutamise käigus pidevalt uued tahud ja probleemid, nii et sa pead tagasi minema ning midagi ümber mõtlema-kirjutama. Iga lõigu kirjutamine on paras sünnitamine. See õpetab mingis mõttes alandlikkust. Nii kaua kui sa ise pole sellise asjaga maadelnud, et oskagi sa seda hinnata. Võtad raamatute olemasolu kuidagi endastmõistetavalt, oled mõnede suhtes vast isegi üleolev, kriitiline. Mnjah. Mu ebameeldiva maitsega võileib on nüüd otsa saanud ja uni on silmas. Nii et ma lähen ostan endale mingi krimka, otsin mingi nurgataguse ja keeran end kerra. 2 tunni pärast hakkan lendama.
Riin
kui ma su erialaseid sissekandeid loen, siis on mul alati hea meel, et kellestki on vähemalt asja saanud/ või ilmselt sa ütleks, et asja saamas. ma teiste suurtest saavutsutest ei oska kuskilt lugeda..... hoian sulle pöialt ja olen truu lugeja :)
ReplyDeleteah sina kats! oi kui tore!! mu tean oma kolme katsi ja ma polnud kunagi päris kindel, kellega on tegu. nii et see oled kogu aeg sina olnud. nüüd ma siis tean.
ReplyDeleteasja saamine on suhteline mõiste. ma arvan, et oluliselt mõistlikum on otsida endale kindel töö ja mitte vudida mööda erinevaid kontinente. aga keegi peab seda ka ilmselt tegema. kuidas sul endal läheb? tallinnas?