Uitmõte

Täna tõin keemilisest puhastusest ära oma riided. Kui ma nina riiete alt vaevu välja paistmas ristmikul rohelist tuld ootasin, pöördus mu poole misjonär. Ma lugesin just eile Toronto bussis läbi Bertrand Russelli Miks ma pole kristlane ning mõtlesin, et ma tahaks selle üle arutada. Aga ilmselt pole noor usklik poiss kõige sobivam vestluspartner. Nii et ma tänasin viisakalt ning uterdasin oma riiete hunnikuga edasi. Igatahes jäin ma seepeale mõtlema oma kursuse peale, kus me tudengitega rääkisime päris pikalt klassikalise kurjuse probleemi üle. Ehk selle üle, kuidas lepitada usku kõikvõimsasse jumalasse kurjuse olemasoluga. Üldiselt polnud mu tudengid kuigi religioossed. Paljud neist olid teaduste tudengid, bioloogid või füüsikud, vägagi materiaalsed ning teadlikult teadusliku maailmavaatega. Ma arvan, et enamuse jaoks oli see üldse esimene kord klassiruumis jumalast rääkida. Seda suurem oli mu üllatus, et valdav osa nendest proovis oma esseedes neid kahte tõdemust lepitada. Teisisõnu, peaaegu keegi ei pooldanud seda lihtsat ja moodsat lahendust, et pärast jumalat polegi. Võibolla on asi turvatundes, mida annab usk sellesse, et keegi kuskil vanema venna kombel üle su õla kiikab. Või võibolla (ja ma pigem kaldun selle poole) on asi selles, et ilma religioonita muutub maailm tsipa liiga materiaalseks – kõledaks ja mehaaniliseks.

Ma olid juba jõudnud üsna kodu lähedale, kui ma jäin mõtlema selle peale, kuidas meie kraaditudengid (ma arvan, et see kehtib kõigi põhja-ameerika suurte ülikoolide kraaditudengite kohta) on üle keskmise ateistlikud. Samas on nad ka üle keskmise nohiklikud. Nohik (nerd) ei viita siinkohale sellele, kes viksilt kõik ära õpib. Pigem on nohik Põhja-Ameerika vaste Euroopa ‘intellektuaalile’; nohik viitab sellele, kelle püüdlused on intellektuaaset või teaduslikku laadi. Nohiku kõige iseloomulikum tunnusjoon (mis eristab teda Euroopa intellektuaalist) on see, et tema vaba aega täidab ulme. Ta teab kõik ulme- ja fantaasiakirjandusest ning eriti ulmefilmidest, kust pärinevaid tsitaate kasutab ta rohkelt oma igapäeva kõnes. Samuti on ta läbi imbunud arvutimängudest ning tunneb hästi koomikseid, mida kutsutakse küll peenema nimega graafilisteks romaanideks (graphic novels). Minu lähematest sõbradest on kõige selgem näide nohikust ilmselt Nic. Alguses olid meie vestlused õige konarlikud, ma ei saanud pooltest tema viidetest aru. Kuni ta lõpuks taipas, enda jahmatuseks, et ma ei tea nohiku-maailmas suurt midagi (seda hoolimata sellest, et ma olen ju siiski läbi lugenud olulisemad ulmeklassikud ning kasvanud üles Tolkieni vaimustuses, kes on autoriteet ka nohikute hulgas). Samuti on Nic kõige veendumum ateist, keda ma isiklikult tunnen. See pani mind mõtlema selle üle – sinna ma tahtsingi selle looga jõuda –, et kas ateismi ja nohiklikkuse vahel pole mingit seost. Et kas see nerd culture pole alternatiivne reaalsusest põgenemise viis, mis levib peamiselt ateistlike ja kõrge IQ-ga inimeste hulgas. Seda väidet pole eriti võimalik tõestada. Sest nohiklikkus levib ka nende seas, kes pole ateistid. Ja paljud ateistlikud kraaditudengid pole nohikud. Aga mingi iva seal mu meelest ikkagi on. Selline uitmõte niisiis.

Riin