Eestis 2

Täna hommikul ärkasin esimest korda peale kella kaheksat. See tähendab, et mu jet lag hakkab lõpuks ometi - kolm päeva enne ärasõitu - üle minema. Eestis on olnud väga tore. Ma olen sotsiaalses mõttes olnud üle keskmise aktiivne, kohtunud mitmete inimestega ning kõik need kohtumised on olnud kuidagi soojad ja mõnusad. Ja Tartu oli väga armas, ma tajusin üle pika aja jälle Tartu mõnusat teistsugusust, paksu ja rahulolevat tartu vaimu lehvimas tossavate korstendega puumajade kohal. Kui mu kuklas poleks samal ajal vasardanud mõtet, et ma peaks tegelikult hakkama intervjuudeks valmistuma, oleks olnud tegemist peaaegu ideaalse puhkusega. Ja see intervjuudeks valmistumine taandub lõpuks ikkagi kahele viimasele ööle.

Vahepeal olen saanud veel paar intervjuud. Ühe sain New Yorgis asuvast koolist New School for Social Research, mis on üks kõvemaid kontinentaalse ja poliitilise filosoofia keskusi. Ja teise sain UCLA'st, mis on üks California kõvemaid ülikoole, mis on jällegi padu analüütiline. Iseenesest on pull, et ma sain intervjuud kahest nii erinevast ülikoolist. Ja need intervjuud toimuvad muidugi üksteise järel, nii et ma pean suutma mõne minutiga ühelt lähenemisviisilt teisele ümber lülituda. Kolmanda intervjuu sain St. Olaf College'ist, mis on selline pisike, aga munadega kolledz kuskil Minnesotas (nad on olnud pikalt näiteks Kierkegaardi uurimise-tõlkimise keskus). See on ainus intervjuu, mis ei toimu sviidis, vaid ballisaalis, nad palusid mul tulla laua nr. 68 (vms.) juurde. Nii et ma saan kätte ka ballisaali kogemuse. Tegelikult on see minu jaoks natuke üllatav, et St. Olaf on ainus pisike kool, mis on minu vastu huvi tundnud. Ma ju kunagi arvasin, et kui ma ka mõne intervjuu saan, siis pigem mõnest väiksest koolist. Aga tundub, et väiksed koolid arvavad, et ma olen "suure-kooli-inimene", kes väikses koolis väga kaua ei püsiks. Ja see pruugi üldse tõsi olla, arvestades, et ma tulen ju ka ise väiksest koolist (Tartu liigitub oma lähenemis- ja õpetamiseviisi poolest pigem väikese kolledzi kui suure research university kategooriasse).

Ja üleeile, kui ma hakkasin just magama minema, avastasin ma oma postkastist meili, mis mu otsemaid üles raputas. Nimelt pakkus Harvard mulle job talk'i. Sellepeale helistasin ma Kanadasse Nicile, et küsida, et kas job talk võib tähendada intervjuud. Aga ei, tuleb välja, et ma sain oma esimese on-campus interview. Harvard hüppas New Yorgis toimuvast intervjuude faasist lihtsalt üle ning lennutab mu otse ülikooli, kus ma pean kahe päeva jooksul pidama ettekande, näidisloengu, suhtlema tudengitega, sööma kõigiga lõunat ja õhtust, jne. Sellega lendas vastu taevast mu lootus, et ma saan jaanuari algul veidikenegi puhata. Kohe peale intervjuusid pean ma hakkama loengute ettevalmistamise kõrval kirjutama ettekannet. Devin muidugi arvas, et ma peaks kõik muud asjad üldse ära unustama ning keskenduma ainult ettekandele, sest see on ju "elu võimalus". Nojah. Lõppkokkuvõttes on ju ka Harvard (kui edetabelid kõrvale jätta) lihtsalt üks ülikool, mille filosoofia osakond on oluliselt väiksem minu praegusest osakonnast.

Riin