Harvard ja muu

Saatsin täna teele avalduse Harvardisse. Töökoht Harvardis tähendab muidugi seda, et sind loetakse automaatselt maailma tipptegijate hulka ning su postkast ummistub kutsetest tippkonverentsidele. Üldiselt on suht üllatav, et Harvard üldse turul on, arvestades, et nende kaotused olid kõigist kõige suuremad - Harvard kaotas kriisi käigus 8 biljonit (!) dollarit. Mul pole Harvardi suhtes mitte mingisuguseid illusioone, aga samas ei tulnud mul ka hetkekski pähe mitte kandideerida - dokumendid on ju kõik valmis, nad otsivad kedagi, kes tegeleb sellega, millega mina tegelen, ning kellegi peavad nad ju lõpuks tööle võtma. Samas rääkisin ühe meie doktorandiga, kes tegeleb samuti antiikfilosoofiaga ning kes ütles, et tal jällegi poleks hetkekski pähe tulnud sinna kandideerida. Ma ei saa sellest aru. Võibolla siin mängib tõepoolest rolli mu eesti taust, mis (nagu Tom on ütelnud) annab selle eelise, et sa ei tunne erilist aukartust autoriteetide ees. Samas ma võibolla saan sellest doktorandist ka mingil määral aru. Praeguseks on asjad ilmselt veidi muutunud, aga kui mina Tartusse astusin, siis käis veel Tartuga kaasas teatud erilisuse aura - mõned võibolla ei söandanudki sinna astuda. Ja Põhja-Ameerikas, kus ülikoole on mustmiljon, on harras aukartus tippülikoolide ees hoopis sügavam.

Sel nädalal olen ma praktiliselt hommikust õhtuni tegelenud dokumentide saatmisega - seejuures olen nad ära saatnud ainult kümnesse kooli. Iga kooli puhul tuleb kirjutada eraldi taotlus ning palju tahavad, et sa seal kirjedaks, miks ja kuidas sa nende profiiliga sobid, nii et alustuseks tuleb tutvuda nende koduleheküljega, ja nii muudkui edasi. Kunagi tähendas dokumentide saatmise periood seda, et inimesed (kes kandideerisid oma 50-90 kooli) nädal aega ei maganud - paljundasid, tegid erinevaid hunnikuid, kirjutasid aadresse jne. Tavaliselt saadetakse igasse ülikooli oma 50-80 lehekülge teksti, nii et suht suur töö. Praeguseks on asjad lihtsamad. Alates eelmisest aastast saab kasutada programmi Interfolio, kuhu saab dokumendid üles laadida, aadress sisestada, nende arvele raha kanda ning nad saadavad dokumendid ise laiali. Samas, kuna ma kandideeringi ainult umbes 15-20 ülikooli, siis pole Interfolio eelis teab kui suur. Pealegi tuvastasin ma just paar tundi tagasi, et mu kõigisse koolidesse saadetud research statement'is on paar idiootset keeleviga (nt. revival of interest asemel revival on interest, jne.). Ma olen kindel, et kui ma oleks dokumendid ise välja printinud ja teele saatnud, siis ma oleks need vead juba varem tuvastanud. Aga noh, mis seal ikka.

Nii et nii on lood siin pool sood. Kuidas Eestis asjad on?

Riin