ABD

Täpselt nädal tagasi ehk möödunud kolmapäeva varahommikul kimasin ma esimese lennukiga Kanadasse, et ära kaitsta oma prospectus, sisuliselt doktoriväitekirja plaan. Kui Eestis tuleb selline plaan esitada juba doktorantuuri astudes, siis siin tuleb see esitada ja komisjoni ees ära kaitsta peale kohustusliku koolitöö (kursuste ja eksamite) lõppemist ja enne dissertatsiooni kirjutamise alustamist - nii et sest on isegi reaane kasu. Millegipärast inimesed seda kaitsmist hirmsasti pelgavad ning ringleb mitmeid müüte selle kohta, kuidas see kaitsmine vältab tunde, iga su sõna näritakse läbi ja üle pooltel juhtudel lükatakse su plaan tagasi ja kästakse uuesti tulla. Ma arvasin, et mul võiks keskmise põhja-ameerklase ees olla see oluline eelis, et ma oma Tartu taustaga talun kriitikat väga hästi ning olen harjunud oma ideid kaitsma (nende jaoks on see sageli esimene avalik kaitsmine, kuivõrd bakatööd nad ei kaitse ning paljudes ülikoolides ei tule kaitsta isegi magistritööd), aga lõpuks muutusin minagi kergelt närviliseks. Igatahes läks mu kaitsmine väga lobedalt ja sõbralikult, ma olin isegi veidi pettunud, et see nii lihtne oli ning mu plaan kinnitati ära 'ilma sisuliste muutusteta'. Sellega seoses sain ma ametlikult kätte ihaldusväärse ABD ('All But Dissertation') staatuse, mis tähendab, et mul ei ole enam vaja teha muud, kui kirjutada valmis see bloody väitekiri. Iseenesest on see väga hästi, sest näiteks Nic, kes alustas minuga samal ajal ning kes on ka oma eksameid teinud teistega võrreldes üsna kiires tempos, plaanib samasse staatusesse jõuda alles aasta pärast. Nii et on isegi teatud tõenäosus, et Tom peab mulle kasti Chablis'd ostma (me nimelt vedasime kihla, kes oma dissertatsiooni enne ära kaitseb).

Samal nädalavahetusel toimus Londonis ka Aristotelese eetika ja teaduse vahekorra küsimusele pühendet workshop. Ma arvan, et see oli kõige muhedam ja lõbusam akadeemiline üritus, kus ma olen senini viibinud. Oma osa mängis selles kindlasti Inglismaa Londonist kohale lennutatud MM McCabe, omas vallas üsna tuntud filosoof, kelle avalikke loenguid kuulas üle paarisaja inimese (sihukest asja pole ma siin varem näinud). Tom oli MMi näinud juba Cornellis ning arvas, et ta võiks mulle väga meeldida - ennekõike seepärast, et ta meenutas talle Katzi, kes mulle ju väga meeldib. Tõepoolest, ta jättis mulle üsna sügava mulje. Tema ettekanded olid nagu teatrietendused, millesse oli segatud mahlast briti aktsenti, filosoofilises mõttes hea maitse piiril olevaid nalju ning mürisevaid naerupahvakaid - üleüldse olid need naerumürinad tema kaubamärk, mille järgi võis juba üsna kaugelt aru saada, et MM peab viibima kuskil kilomeetri raadiuses. Ja paralleel Katziga oli ilmselt põjendatud ka seeläbi, et ma sain temaga paugupealt ühele jutusoonele (mida minuga nüüd nii sageli ei juhtu) ning kõigi lõuna- ja õhtusöökide käigus sain ma tema elust üsna hea ja värvika ülevaate. Kokkuvõttes on ta ikka üks erakordselt vinge mutt. Mul poleks midagi selle vastu, kui ma suurest peast samasuguseks saaks.

Ja Kanadasse jõudmine tekitas minus samasuguseid õrnu tundeid nagu tavaliselt Tartusse jõudmine. Kanada on ikka selline armas. Ja erinev Chicagost. Ma sain sellest eriti hästi aru Detroidis pisikesse logusse Londoni poole suunduvasse lennukisse astudes, kus sjuuardess rääkis koduse kanada aktsendiga ning kus peale minu oli veel 7-8 kanadalast, kõik sellised sõbralikud, häbelikud, veidi kohmetud ja kohmakad, hoopis erinevad enesekindlatest chicagolastest.

Riin