Kevad

Üllatus-üllatus, aga eile saabus Chicagosse kevad. Ühe ööga läks uskumatult soojaks - eile päeval oli siin juba +13C, päike paistis ja seesama ilge tuul, mis veel üleeile sundis toas istuma ja väljas olles salli ümber kõrvade mässima nagu Wehrmachti sõduril Stalingradi all, oli muutunud soojaks ja mõnusaks. Selliseks, mis sundis jopehõlmu lahti hoidma ja nägu silmi kissitades päikese poole pöörama. Ja mis tähendab ju seda, et lähipäevil tuleb teha üks poereha, sest näiteks minul on küll kaasas ainult paks jope ja mantel ja kui nii edasi, siis ei ole selliste riietega siin miskit mõistlikku peale hakata. Aga paljalt särgiväel või kampsuniga ka ei kannata ringi töllerdada, kuigi selliseid tüüpe kohtas sellel esimesel keavdepäeval tänavatel küllaga.

Ja muidugi tegi see tuul ja öine vihm äkilise lõpu lumele, nii et meie pargitee, mis suure autotee alt läbi läheb, oli läbimatu põlvekõrguse vee tõttu.

Nii ma siis Magdaga eile parki ei saanudki, sest paati meil ju polnud, ja selle asemel läksime järve äärde. Olime seal käinud ka paar päeva varem, mis oli karm elamus, sest me olime sunnitud ukerdama libedate jääkamakate vahel, milles päris veepiiril lained üle lõid. Ja vana silla postid vees olid kui uhked klaas-skulptuurid, igaüks isemoodi, mis jäätükkide vahelt üles kõrgusid. Aga nüüd oli see kõik kadunud. Tõepoolest ühe ööga, ja rannal jõlkusid ringi inimesed T-särkide väel ning osa proovisid isegi juba paljajalu liivas rannavollet mängida. Mulle jäi mulje, et ka Magda oli seda kõike vaadates hämmingus, igatahes haaras teda mingi omamoodi eufooria, mis sundis teda rannaliival ringi tuuseldama ja samas veel üksikuid sulalumehunnikuid nähes nende sees kaevama ja püherdama. Mulle meenus see ütlus kevadistest vasikatest ja karjamaast...

Täna on pisut jahedam, nii 6 kraadi plussi, aga päike soojendab vägevalt. Ja teisipäevaks lubab ilmateade lausa +18C, mis tundub kalendrisse vaadates üsna uskumatu, eksole. Karta siiski on, et nii ei jää ja talve saab veel ka siin näha.

Eile juhtus veel selline asi, et hakkasime Riinuga korralikeks ameeriklasteks ehk terveteks ja ilusateks ning astusime kohaliku Fitness-klubi liikmeks. See asutus paikneb meil siin kohe ümber nurga, on avatud 24/7 ja seal saab teha üsna mõistliku kuumaksu eest absoluutselt kõike, alates kõnnist-jooksust ja jõumasinatest ning lõpetades ujumise ja kaljusena mööda ronimisega ning igasuguste rühmatreeningutega. Riin lubas homme minna ja proovida kohe ära cardio kickboxingu, six pack attacki ning pilatese, pärast mida, ma arvan, pean ma ta üle üla võtma ning koju kandma. Enne seda vaatab ja mõõdab meid veel üle personaalne treener, kes jagab soovitusi, mida ja kuidas ja kuipalju teha.

Kogu see klubiliikmeks registreerimise värk võttis meil aega tubli poolteist tundi, ära pidime täitma hunnikuteviisi kõikvõimalikke pabereid, nii et Riin juba arvas, et see on hullem protseduur, kui abiellumine (ma küll ei tea, kust ta seda võrrelda oskab?). Muuhulgas pidime miskipärast tõestama, et me elame koos ühel ja samal aadressil, mis tähendab, et me peame sinna viima oma korteri rendilepingu, kuhu omanik peab ka Riinu nime peale märkima.

Ja õhtul linnast tulles, kui me tahtsime kuulsasse Old Town Ale House'i minna, ei lastud meid sinna muidugi sisse, sest Riinul ei olnud passi kaasas. Ja ISIC kaart ei sobinud uksehoidjale, kes aktsepteerib ainult ID-kaarti, juhiluba ja passi...

Terv., Peep