Rannaelu

Oleme end sättinud Mehhiko lahe äärde, eile ööbisime Veneetsias ja täna jõudsime – läbi Peterburgi nimelise linna – Naapolisse, kus me olime ka oma märtsikuisel Florida matkal ja siis ei oleks küll osanud arvata, et me sama aastanumbri sees siia tagasi satume. Üldiselt on meist saanud parajad rannainimesed, varbavahed on meil pidevalt liiva täis, juuksed soolasest veest krussis (minul) või turris (Peebul) ning ihu sokolaadipruun. Ja mida päev edasi, seda laisemaks ja rahulolevamaks me paistame muutuvat. Täna hommikul püüdsime asjalikkust üles näidata ja sõita Florida soodesse vaatamisväärsusi vaatama, ent siis leidsime, et kiiret meil ju kuhugi õigupoolest pole ja samahästi võime ju ka rannas vedeleda, päikeseloojangut vaadata (seda ju ookeani kaldalt ei näe) ning pikalt ja mõnusalt süüa. Naapoli ehk Naples on Florida väike pärl. Erakordselt ilus, mõnus ja hedonistlik linnake, mis paistab silma kunstigaleriide ja tasemel restoranide rohkuse poolest. Ja ka kesköö paiku on väljas veel umbes 26 soojakraadi, õhk on pehme ja paks ning tuul mõnusalt soe. Siin pole eriti raske laisaks minna..

Riin















Selliseid pea inimtühje rande oli ookeani ääres miilide kaupa. Ja mina veel mõtlesin, et sellist luksust võib kohata küll Eestis, aga mitte Miamis.
















Lainetes hulpimisele lisas kindlasti põnevust see, et see on sutsu ohtlik. Kõik rannad olid täis õpetlikke jooniseid selle kohta, kuidas hoovusest välja ujuda või – kui see ei õnnestu – ennast lõdvaks lasta ning oodata, et laine sind kaldale uhuks. Igatahes kilkasime Peebuga mõlemad nagu teismelised kui laine meil üle pea käis ning põlved punetama kriipis.















Sellises imeilusas kohas ööbisime-jõime öösel veini-sõime hommikul croissante paar päeva tagasi. Kui keegi peaks Floridasse minema, palun küsige meilt nende visiitkaart, asi on seda väärt.















Päikeseloojang Napolis. Klassikaline.















Need oma väikeste kätega korjatud karbid ootavad transporti Randverre.