Saartel

Mulle oli alati jäänud mulje, et Florida idarannik on üks pikk ja lage rand, mis ulatub alt Miami Beachist üles Cape Canaveralini välja. Ja et ranna äär on palistatud kõrgete majadega, mille ümber metsiku looduse jaoks kohta pole. Tegelikult on siin väga palju saari, mis on pikad ja kitsad kui soolikad ja kus leidub mille ja miile düüne ning sisemaa poole jäävates laguunides mangrooviatihnikuid ja pisikesi madalaid saarekesi mitut sorti pelikanide ning muude lindude pesitsuspaikadega. Maju on muidugi ka, ja päris palju, aga enamasti on need villad, kuigi sekka leidub ka pisut kobedamat fassongi Mustamäe-tüüpi kortermaju. Aga mööda neid saari kulgevat kitsast maanteed pidi sõitmine on aeglane ja mõnus, seda enam, et parke ning meeldivalt hõredalt asustatud avalikke randu on iga mõne miili tagant. Seal saab siis peatuda, siis pisut liiva peal jalutada, külili maas raamatut lugeda ja vahepeal lainetega jõudu katsuda. Lained on aga tõeliselt vägevad, sest nad tulevad kuskilt kaugelt Atlandi keskelt, jõudes siia ilma väikseimagi takistuseta.

Täna leidsime endale öömajaks motelli, mis asub otse ookeani kalda peal düüni otsas. Taevas on täiskuu ja ookean kohiseb vägevalt. Cape Canaveralini pole maad enam rohkem, kui tunnike sõitu ja homme plaanime seal ühe poolpäeva veeta, et NASA külastuskeskuses tiir teha ja vaadata kohta, kust 40 aastat tagasi saadeti Kuu poole teele esimene Appollo-missioon. Ja kust ülehomme peaks plaani järgi startima järjekordsele missioonile kosmosesüstik "Endeavour". Igatahes võiks see olla päris põnev, ja me arutasime Riinuga, et vähemalt sõber Raul võiks olla päris kade, teades tema kiindumust kõigesse sellesse, mis on seotud Kennedy kosmosekeskuse ja NASA-ga üldse. 

Terv., Peep