Tööjutt

Ma pole ammu kirjutanud, sest tuleb välja, et ka blogikirjutamine nõuab teatud jõudeaega, et omi mõtteid koondata ja mõtete üle mõtelda. Ja mul pole seda aega eriti olnud, sest ma teen tööd. Mu ametinimetus on veidi peenem, aga sisuliselt olen ma projektijuht ja korraldan eesti riigi väärtusi, kui lõõpimisi öelda. Detailidesse laskumata, see on taas selline töö, mida Kanadas teha ei saaks ja millest nad seal aru ei saaks (umbes samamoodi, nagu nad ei suuda tõsiselt võtta minu õppejõu staaži; ma arvan, et nad salamisi mõtlevad, et miski peab seal pisikeses riigis ikka imelikku olema, kui nii noor tsikk on taolise staažiga). Ma olen üsna kogenud projektijuht, ent nüüd läks sellesse rolli sisseelamine mõneti raskelt. Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et ma olen vahepeal harjunud asju teistmoodi tegema, aga mulle oli alguses äärmiselt vastumeelne uuesti kokku põrkuda eesti projektimajandusega, mis toetub põhimõttele, et täna teeme kiiresti ära ja homme mõtleme (kui sedagi). Ilmselt Eesti edu põhineb olulisel määral sellel, et tehti ära palju asju ja väga kiiresti. Aga mulle tundub, et praegu kvantiteedist ja kiirusest enam ei piisa. Selleks et miskit muutuks, on vajalik mingi kvalitatiivne hüpe – ja see eeldab, et inimesed istuksid maha ja mõtleksid selle üle, mis nad teevad. Samuti on too kiirustamine kaasa toonud selle, et need vähesed helgemad pead, kellega koos saaks sisulist tööd teha, on suure sahmimisega täiesti ära kurnatud. Ja ma saan sellest aru, sest ka mind valdas esimestel nädalatel peale koosolekuid täis päeva selline rampväsimus, et ma suutsin ainult tuhmil pilgul telekat vahtida. Nojah. Igatahes, praegu on asjad juba käima läinud ja minu töö oluliselt nauditavamaks ja sisulisemaks muutunud. Nii et rohkem ei kurda.

Selle pika ja segase jutu peale lisan siia ka paar toredat pilti piknikust, kuhu me pidime minema koos Lempsi ja Tupsuga, aga nad jäid tulemata, sest samal ööl sündis Tuul. Nii et vahel juhtub ka miskit imeilusat.

Riin