Berliin

Berliin on uskumatult mõnus linn. Kui me tagasiteel Tallinnasse sealt paariks päevaks läbi põikasime, tuli see mulle jälle selgesti meelde. Asi võib olla selles, et ma olen Berliini sattunud alati kevadeti, mil õhk on õitsvate kastanite lõhnast paks ning inimesed võtavad vastsaabunud kevade nautimist äärmise põhjalikkusega. Ent teisalt tundub, et Berliin on ka Euroopa raames ikkagi üks üsna eriline linn. Selline väga elus, loomulik ja hedonistlik. Eriti peale Šveitsi mägikülade postkaardilikku ja kuidagi ebareaalset idülli (ma ei saanud jätta mõtlemata, et huvitav, mis nende nukumajade keldrites toimub) mõjus Berliin nagu sahmakas värsket õhku.

Paistab, et Berliinis inimesed oskavad elu nautida. See avaldub igasugu pisiasjades. Näiteks kui me Peebuga pühapäeval Ida-Berliini loomaaeda läksime, siis oli see täis eri vanuses paare, kelle üks käsi oli armsasti kaaslase pihus ning teises oli koer, vein või piknikukorv. Lastega pered olid selges vähemuses. Ja kõik Berliini pargid on täis vedelevaid-magavaid-lugevaid inimesi. Ja õhtud veedavad berliinlased peamiselt tänavakohvikutest pikalt ja põhjalikult süües ja lobisedes. Nii et Berliini jõudes võtabki sind vastu selline mõnus vaikne sumin, millesse on põimunud tänavamoosekantide pillimäng. Juba paar aastat tagasi veidi pikemalt Berliinis elades juurdlesin ma selle üle, et huvitav kas ja millal need inimesed tööd teevad. Ilmselt millalgi nad seda ikkagi teevad. Ent tundub, et töötegemine pole see peamine prioriteet. Mulle isiklikult on see väga sümpaatne. Mul juba hakkas meelest minema, kui mõnusasti võib elu elada. Kui ma peaks kunagi hakkama kaaluma Põhja-Ameerikasse tööle jäämist, siis paluks mind otsemaid paariks päevaks Berliini saata.

Riin













Pühapäeval kõigile emadele ja eriti mu oma emale tehtud pilt.













Siia peaks olema iga riigi ametlikus keeles (!?) olema kirjutatud "tere tulemast visionääride teele".









Õigupoolest sõitsimegi Berliini peamiselt selleks, et värsket sparglit süüa.



















Piilub