Magnus

Käisin pühapäeval kinomajas "Magnust" vaatamas. Lemps ja Liis ka. See on see Kõusaare (kuri)kuulus film, mille näitamise on kohus ära keelanud. Igati hea, et kinomaja kätte võttis ja filmi keelust hoolimata näitas, sest nii lolli otsuse peale tulebki kõrge kaarega lasta. Mulle Kõusaare film meeldis ja samal ajal on kindlasti hulk neid, kes on täiesti vastupidisel seisukohal - see on eriline ja karm tükk, kõvasti üle võlli lastud, mis päris korralikult läbi võtab. Vaatamisest ju mitu päeva möödas, aga lahti ma temast saanud veel pole. Ja ka sellest kirjutamist lükkasin pisut edasi, et asjal seedida lasta. Sisu teavad ilmselt kõik, kes Eesti lehti on lugenud ja seepärast ma seda siin ümber jutustama ei hakka. Niipalju vaid, et kuigi pealkirjaks on "Magnus", pole see tegelikult mitte Magnuse film, vaid Magnuse isa film. Ehk siis lugu sellest, kuidas isa laseb oma pojal "ära minna", st ei takista tal enesetappu teha. Nojah, pildiliselt midugi annab "Magnuse" kallal ikka norida ka - mingi amatöörfilmilik moment on asjal juures. Kuigi - tont seda teab - äkki on see taotluslik. Samas tema pruunikashall koloriit tundub jällegi kogu selle teemaga päris hästi klappivat. Ja mõnusalt pikad kaadrid, nii erinevad peavoolufilmide 2-3-sekundilisest välkumisest. Pildikeel on natuke almodovarlik, võibolla mängib rolli see, et mu meelest oli Kõusaarel produtsendiks mingi hispaanlane, kui ma õigesti nägin (istusin täitsa taga ja sealt tiitreid eriti ei seletanud). Mis veel? Peategelase, siis selle isa mängus oli tunda, et ta pole näitleja, samas lisas see dokumentalistlikkus omamoodi veetlevat ehedust. Teisalt jälle Magnuse osatäitja, kes kuuldavasti ka pole professionaalne näitleja (aga ma võin siin eksida), tegi mu meelest lausa hiigelrolli, vähemalt minu jaoks oli tema mäng küll suurepärane. Pisivead aga ei vähenda üldmõju, nende pärast ei peaks küll seda filmi vaatamata jätma. Ma usun, et seda näidatakse ikka kuskil veel, sest ega me ei ela kuskil Põhja-Koreas või Kuubal, et keegi võtab kätte ja keelab ühe filmi lihtsalt ära. Me elame ikkagi 21. sajandil ju, ja lisaks demokraatlikus riigis ka vist nagu. Ja veel, Kõusaar, kellest ma siiamaani eriti ei ole pidanud, tõusis minu silmis päris mitu pügalat...

Terv., Peep