Ilma identiteedita Kanada

Kanadat polegi nii lihtne paika panna, ikkagi lahmakas maad, ent kõige tabavam iseloomustus on ilmselt see, et ta on maa ilma identiteedita. See pole sugugi ainult minu tähelepanek, vaid üsna ametlik seisukoht. Mingi uurimuse kohaselt peab noorem põlvkond seda lausa Kanada eeliseks, samas kui vanem põlvkond püüab ikkagi mingit identiteeti juurutada. Peaminister Stephen Harper ise on lükanud valitsuse tasemel käima projekti “Canadian Identity”. Nii et kui Eesti otsib Nokiat, siis Kanada otsib identiteeti. Tema identiteeditust võib üsna igapäevaselt kogeda. Erinevalt Euroopast, võib siin täiesti ära unustada, kus sa parasjagu viibid. Ning minu eesti taust pole ka mingi eriline teema, sest paljud räägivad siin mingisuguse aktsendiga, minu puhul on see aktsent lihtsalt veel nii terav, et on aru saada, et ma pole siin sündinud.

Sageli ei eristata Kanadat Ameerikast. Isegi tolle Harperi projekti ühe eesmärgina oli sõnastatud laialtlevinud arvamuse kummutamine, et Kanada on “vasakpoolne, siirupit-sööv, hokit-mängiv, viisakas Ameerika”. Levinud müüdi kohaselt käib selline eristamatus kanadalastele närvidele ning nad vastandavad end teravalt ameeriklastele. Ma pole isiklikult küll ühtki kanadalast kohanud, kes seda müüti kinnitaks (ma olen küll kohanud üht austraallast, kes teatas, et ta pole, jumal tänatud, vähemalt ameeriklane), ent nagu igal müüdil, on ka sel ikkagi mingi tõepõhi all, mis ilmeb juba nende nalju lugedes. Mulle tundub, et Kanada identiteeditus ongi tekkinud vastandina Ameerika selgepiirilisele identiteedile ja pöörasele patriotismile. Sest tundub, et see patriotism käib siinsetele veidi närvidele küll. Ent üldiselt võtavad kanadalased seda kõike üsna rahulikult, isegi flegmaatiliselt ja paistavad olevat leppinud sellega, et kuulsaid kanadalasi peab enamus maailma ameeriklasteks (kes ikka teab, et näiteks Pamela Anderson on kanadalane, eks ole).