Keelest

Rootsis elades oli mul korterikaaslane, kes oli pärit Jeruusalemmast ja kes rääkis väga head rootsi keelt. Sellegipoolest küsiti temalt alatasa, et “mis sa ütlesid?”. Ta tõi selle sageli näiteks rootlaste varjatud rassismist. Eks ta tõsi ole, et Tartu skinheadide otsekohese nina-veriseks rassismiga võrreldes on rootsi rassism kuidagi varjatum ja oma varjatuses isegi õelam, ent mulle tundub, et sel üleküsimisel on tegelikult hoopis lihtsam seletus. Kanadas jagunevad inimesed üsna selgelt kaheks – ühed saavad minust vaevata aru ning teised küsivad “mis sa ütlesid?”. Mulle tundub, et sellisel jagunemist on väga palju pistmist keele-alase kogemusega. Need, kes minust aru saavad, on tavaliselt elanud Montreali kandis (isegi kui nad pransuse keelt ei räägi) või on mingil muu kombel puutunud kokku eri aktsentidega (näiteks elanud Inglismaal). Ja teiselt poolt on sel veidi pistmist ka sinu staatusega. Nii kaua kui sa oled selgelt turisti staatuses, on kohalike kõrvad kuidagi rohkem avali – need üleküsimised kipuvad juhtuma pigem siis, kui nad su välismaalase staatuse ära unustavad. Nii et kuigi see üleküsimine võib olla mõnikord veidi solvav, pole sel ilmselt miskit pistmist rassismiga.

Ma olen vist juba ühe loo keelest kirjutanud, ent see on ammendamatu teema. Eelmisel aastal ma maadlesin peamiselt artiklitega, ent see probleem on kuidagi ise üle läinud. Sel aastal olen ma peamiselt hädas hääldusega. Kui grammatika poolest on inglise keel (eriti eesti keelega võrreldes) üsna lihtsake, siis ta teeb selle tasa oma hääldusega, mis sageli "simply doesn't make sense". Üldiselt valitseb eelarvamus, et kui sa mõni aeg välismaal elad, siis tuleb keel iseenesest suhu ning aktsent kaob. See pole päris nii. Just lugesin kuskilt, et näitlejad võtavad kesmiselt 8-10 hääldustundi nädalas ja ikka ei saa oma aktsendist lahti. Teisalt on sel mingil moel tegemist keele-alase sobivusega. Mõned keeled sobivad eestlase suhu paremini kui teised. Ükskõik kui suur kogus soome keelt ei aja keelt kunagi samal moel sõlme kui paaritunnine ingliskeelne seminar (viimati juhtus see esmaspäeval, mil ma pidin 10 korda järjest kasutama sõna "sub-chapter"). Ja seejuures on see vastastikune. Kui minu kanadalastest sõbrad proovivad eestikeelset teksti lugeda, ei saa ma ühestki sõnast aru. Samas on Clergil, kellele ma skaibi kaudu eesti keelt õpetan ja kes on šveitslane, suurepärane hääldus. Ent asi võiks ilmselt olla hullem. Praeguseks on vist selge, et Mihkel läheb paariks aastaks Islandile tööle ja islandi keeles on teatavasti kõige pikemad sõnad ja vähe vokaale. Palju edu selle keele hääldamisel.

Riin