Vahepala lobsteritega

Sõidame just läbi Maine'i öö Kanada poole, varsti jääme kuhugi ööbima ja homme hommikul peaksime Quebecis olema. Loodus ja kliima on muutunud üha kargemaks ja põhjamaisemaks. Hommikul sadas hõredat uduvihma ning me oleme korduvalt tundud kiusatust pöörduda tagasi Cape Codi kuumade randede poole. Tahtsin selle loo pühendada lobsteritele, sest mida kaugemale ookeanist, seda harvemini me nendega edaspidi kohtume, kui üldse. Lobsterid on New Englandi rannikul suure au see. Siin toimuvad suured lobsteri festivalid, ja kui Rootsis võib näha põdra pilte, siis siin on kõik kohad lobsteri pilte täis. Mina polnud nendega varem kohtunud. Õigupoolest nägin ma neid esimest korda Dimka juures, kus nad uterdasid külmakastis jää peal ringi, vehkisid oma kinniseotud sõrgadega ning vaatasid sind oma mustade silmadega. Surnud lobsteriga pole miskit peale hakata, neid tuleb keeta, kuni nad on veel elus, nii et tee ääres võib kohata söögikohti, kus õues seisavad suured auravad pajad lobsteritega. Need hingehinda maksvad lobsterid, mis meil saadaval on, on juba kord keedetud ja siis külmutatud, mis pole enam see. Lobsterite söömine on suuresti seltskondlik tegevus, sest nende lahtilammutamine, milleks kasutatakse kolme sorti riistu, võtab ikka omajagu aega. Lobster maitseb hästi, nagu vähk ikka, ent ma ei ole siiski üle saanud kahtlustest, kes rusikasuurse tüki liha söömiseks on ikka tarvis lahti lammutada ühk hiiglaslik loom, mis sest et ainult koorikloom. Mu kahtlused võimendusid eile, mil me hüvastijatuks sõime ära ühe hiiglasliku, kassisuuruse lobsteri, kes kaalus 3,5 naela (circa 1,6 kilo). Kuna lobester kasvab 6 aasta jooksul 1 naela võrra raskemaks, siis too tegelane, kelle me nahka pistsime, pidi olema umbes 21 aastane, just alkoholi ostmise eas. Ja kui lobsterit kahe silma vahelt paitada, siis jääb ta kohe magama. Nii et sellised tegelased. Söö siis selliseid...

Riin