Ma olen jälle tagasi
Burlingtonis ning täna algas uus semester. Ei saa öelda, et ma oleksin
siinolemisega päris ära harjunud. Kui Münichi lennujaamas minu passi uurides
küsiti, et kas ma elan Eestis, siis ma teatasin, et “Jah”, “Või siiski mitte, ma elan Kanadas”
“Ei, vabandust väga, ma elan USAs”. Ilmselt see mu usaldusväärsust just ei
tõstnud. Aga üldiselt on mu nn. spetsialistiviisa hämmastavalt mõjuvõimas,
jalutan üle piiride vilet lastes.
Sel aastal võtsin ma uue aasta vastu
Berliinis katusel, mis vääriks omaette lugu. Ja võibolla just seetõttu (veidi
tavalisemates oludes poleks see mulle ilmselt pähe tulnud) andsin ma paar
uusaastalubadust. Üks lubadus on hakata regulaarselt (vähemalt korra nädalas!)
siia blogisse kirjutama. Mul on välismaal elav sõber, kes on alati olnud
verbaalselt väga võimekas, oluliselt võimekam kui mina. Ja ehk just seetõttu on
võõrkeele mõju tema eesti keelele kuidagi eriti tuntav. Ja see on pisut kurb. Päris kindlasti pole ka mina sellest mõjust prii, aga enda puhul on seda raskem
tähele pannu. Sellega tuleb hakata veidi teadlikumalt tegelema, nagu
näiteks siia blogisse kirjutama.
Teine lubadus on muuta oma eluviisid
veidi tervislikumaks: käia mõnikord trennis ja magada vähemalt 6-7
tundi päevas. See on ilmselt kõige pikema habemega uusaastalubadus üldse, aga mingis mõttes kõige elulisem. Ma olen väga selgelt aru saanud, et minu praegune töökoormus on selline, et ilma hea füüsilise baasita on isegi minu vintskel organismil sellega pisut raske hakkama saada. Selle lubaduse pidamine nõuab vaieldamatult kõige suuremat pingutust ja oma
juurdunud harjumuste paigalt kangutamist. Ma olen alati olnud paras ööloom ning
trennis käisin ma viimati siis, kui ma elasin Tartu ilma
pesemisvõimalusteta korteris (ja isegi siis jõudsin ma harva saunast
kaugemale).
Kolmas lubadus on hakata regulaarselt
(näiteks korra kuus) New Yorgis käima, mis pole minust ju sugugi kaugel.
Avastada seda linna jupp jupi haaval, üks etendus või kontsert korraga. Ja seda
peamiselt seetõttu, et mul oleks aegajalt rääkida ja mõtelda ka millestki muust
peale oma töö ja tudengite. Selle lubaduse täitmise tõenäsus tõuseb järsult aasta teises pooles, mil New Yorki postdokki tegema saabub härra Lott. Nii on toimumas teatud vägede koondumine, hiljuti kolis härra Murre Zürichisse blondide lähedusse. Ja see on ju väga
tore.
Ja juba on ilmnenud konflikt minu
lubaduste vahel. Varem polnud mul kuidagi aega seda lugu kirjutada ning nüüd ma päris kuut tundi und enam välja ei venita.
Igatahes, head uut aastat, suur embus ning
kohtumiseni pühapäeval!
