Esimene nädal seljataga

Eile öösel istusin oma pooltühjas korteris (mu asjad pole ikka kohale jõudnud ning kolmismehest pole ammu kuulda olnud) ning vaatasin kuidas mu käevarred kattuvad pisikeste punaste punnide kardinaga. Neljapäeval õnnestus mul suhtelist järsku ja rängalt haigeks jääda, reedel võtsin kokku kogu oma tahtejõu, lebasin kummimadratsil ning sisendasin endale, et mul tõesti pole aega haigeks jääda. See aitas küll, ma rögisen nagu vana mees, aga pea töötab. Üksiti lahmisin ma sisse maksimaalse annuse Tylenoli tablette ning see allergiline lööve on ilmselt reaktsioon sellele tableti annusele. Igatahes, silmitsesin oma üha täpilisemaks muutuvat keha, mõtlesin tegemata töö laadungi peale ning leidsin, et no hullemaks küll ei saa minna.

Esmaspäeval algas kahepäevane kohustuslik üritus nimega New Faculty Orientation. Ma polnud ainus, kes oli õhtu lõpuks infotulva all kössi vajunud. Öö möödus erinevaid avaldusi ja taotlusi täites, kuigi peale seda, kui ma olin end pooltest blankettidest läbi närinud, avastasin ma, et kui ma samamoodi jätkan, siis ei jää mu palgast eriti midagi järele. Nii et nüüd on mul näiteks nelja erineva kindlustuse asemel ainult kaks. Elukindlustuste peale läks ka omajagu aega, pidin üksiti välja mõtlema, et kes mu sõpradest kõige rohkem raha vajab, juhul kui ma peaks pillid kotti panema.

Mulle tundub, et erinevad oskonnad on praeguseks juba üsna hästi kursis sellega, kes on professor Sirkel. Kuna ma pole päris standartne, on minuga pidev jama. Peamine jama on sotsiaalkindlustuse numbri puudumine (mida ma saan taotlema hakata alles järgmisel nädalal). Kolmapäeval tegime osakonna sektretäriga kahe peale oma 20 kõnet, et aktiveerida (ilma sotsiaalkindlustuse numbrita) minu UVMi meilikonto. Lõpuks saime selle lahti, kust siis vaatas mulle vastu oma 30-40 meili, mis kõik lõppesid sõnadega, et palun vastata niipea kui võimalik. Samal ajal on siin olnud kõrbekuumus ning siseruumid on muidugi jõuliselt konditsioneeritud. Nii et ma arvan, et minu haigus oli paljuski pideva erinevatest  kabinettidest ja kauplustest sisse ja välja jooksmise tulemus.

Praegu on pühapäeva õhtu ning olukord on kontrolli all. Keha on endiselt täpiline, aga Toomase venna sõnul peaks see paari päevaga üle minema ning näkku ei pidavat see lööma. Nii et loodetavasti ei pea ma teisipäeval klassi ette astuma nagu vana puberteetik. Kuna ma kodus süüa teha ei saa (asju pole, eks ole), siis jalutasin täna järve äärde ning sõin suurepäraseid pannkooke peetidega. Tagasiteel eksisin ära, nagu ikka, ning sattusin väga toredasse kvartalisse – Old North Histrical District – kus oli palju vikerkaarevärvilisi puust maju, lapsed jooksid ringi ning täiskasvanud jäid verandal külma õlut. Tundus kuidagi hoopis tsillim kui see minu vanadest punastest tellistest häärberitega kant. Tee peal tegin mõned pildid ka.

Burlingtoni peatänav

See on see värviliste majadega tänav, kuhu ma ära eksisin

Minu maja, rõdu on külje peal

Minu elutuba, üksiti võib siin näha minu ainust mööblieset (taamal paistev kapp on sisseehitatud), mis praegu on kirjutuslaud, aga edaspidi peaks sellest saama  köögilaud.

Burlington

Ma pole nii ammu oma blogi kasutanud, et pidin meelde tuletama, kuidas siia uut lugu riputada. Kõigepealt riputan siia üles selle loo, mille ma kirjutasin täpselt nädala eest, möödunud pühapäeval. Need, kes on seda lugu juba oma meilikastis kohanud, leiavad siit uue loo esmaspäeva hommikul. 

Jõudsin eile Burlingtoni. Ma natuke pelgasin esmamuljet, sest esmamulje on minu jaoks arusaamatult oluline. Aga see kant võlus mu ära juba lennuki maandumise ajal. Sinkavonkalised künklikud teed, kümned päikese käes sillerdavad järvesilmad, metsad ja muidugi Champlain'i järv, mida peetakse üheks Põhja-Ameerika maaliliseimaks järveks, taamal sinakad mäeahelikud. Burlington on oma uhkete koloniaalstiilis hoonetega tõesti ilus. Edmonton oli ka ilus, aga tema ilu oli metsikum ja industriaalsem, selle nägemiseks pidi pisut kohapeal elama. Burlingtoni ilu on selline, mis tõmbab ligi karjade kaupa turiste. Ma arvan, et isegi Mihkel, vana turist, satuks sellest linnakesest vaimustusse. Eile õhtul olid tänavad rahvast täis, kellest 70% olid ilmselt turistid. Aga ta pole selline tüüpiline turistilinn nagu Jasper või Banff. Mul pole silma jäänud ühtegi turistiträni müüvat poodi. Peatänava poodide kaubamärkide järgi võiks pigem arvata, et sa oled sattunud mõnele New Yorgi kallile kaubatänavale. 

Peamine turistimagnet on muidugi Champlain'i järv oma mädege ning suusakuurortitega. Kui ma eile oma korterist mäest alla kesklinna poole jalutasin, siis võttis järvele avanev vaade mul hetkeks hinge kinni. See järv on hiiglaslik, seal liikleb mitu kruuisilaeva, millest üks läheb otse New Yorgi osariiki, kust Bostonisse ja New Yorki on kiviga visata. Turismi kõrghooaeg on septembri keskpaik, millal siin algab sügis, mis tundub olevat esimene asi, mis põhja-ameerikalstele Vermontiga seostub. Edmontonis ei jätnud keegi mainimata seda, et oo, kas sa ikka tead, et seal on imeilus sügis. Nii et olete mulle külla oodatud, seda enam, et ruumi mul jagub.Eile ma nägin lõpuks ära ka oma fotode põhjal üüritud korteri. See oli oluliselt suurem, kui ma arvasin. Ma võiks kogu oma olemasoleva mööbli (mis jõuab küll siia alles järgmisel nädalal) panna magamistuppa ning ruumi jääks kõvasti üle. Samuti on tegemist vana majaga (ehitatud 1912). Elutoas ja köögis on eelmise sajandi alguse puidust viimistlus ning mõnualt kriuksuv laudpõrand. Nii et ma peaks tegelema pisut kodukaunistusega, sest mulle tundub, et minu odav IKEA mööbel lihsalt ei sobi sellesse korterisse. Ooo, ja minu minu käsutuses on selle maja peaaegu ainus rõdu, mis on sama suur kui mu Edmontoni korteri magamistuba.

Üldiselt on mul natuke tundmatus kohas vettevisatu tunne, aga ma olen meeldivalt elevil. See on selline hea elevus, nagu omal ajal Tartusse kolides. Nagu alustaks uuesti iseseisvat elu, aga veidi upgraded'itud versioonis, suurem korter, uhkem tiitel, kõrgem palk...