Tuleb ja läheb

Täpselt nädal tagasi toimus mu kursuse lõpueksam. Tudengid uurisid, et mida ma järgmisel aastal õpetan ning mul oli kohe kahju öelda, et järgmisel aastal olen ma juba järgmises linnas. Eksam polnud sugugi lihtne, aga tulemused olid jahmatavad. Keskmine hinne oli väga kõrge, A-. Nii et midagi tegin ma selle kursuse juures õigesti. Viimases loengus sain ovatsioonide osaliseks ka. Kui ma peale eksamit viimasena ruumist lahkusin ning enda järel tuled kustutasin, nagu ma seda ikka teen, hakkas mul lausa pisut kurb.

  Eelmine nädal oli üldse kuidagi emotsionaalne. Edmontonist lahkusid Euroopasse või Ameerikasse suve veetma mitmed head sõbrad. Esimeste seas läksid Hande ja Octavian. Nemad panid mind muuhulgas uuesti piljardit mängima, mis oli mul puberteertikuna üks peamiseid ajaveetmise viise. Me veetsime mitmeid idüllilisi õhtupoolikuid Garneau’ piljardisaalis, kus käivad koos selle linna parimad mängijad. Mina ja Hande moodustasime üsna jõulise paari, lihtsalt alla ei andnud. Ja inimesed uurisid ikka ja jälle, et kas me oleme õed. See on üsna huvitav tähelepanek, arvestades, et mina olen sinisilmne eestlanna ning Hande on minust peajagu lühem pruunisilmne türklanna. Octavian arvas, et asi on meie ühesugustes, pisut suurevõitu ninades. Justin arvab, et asi on selles, et me naerame ühtemoodi ja sarnaste asjade peale. Tõsi ta on, ma juba praegu tunnen Hande naerust puudust. Üleüldse oskavad inimesed siin linnas naerda. Ma pole väga ammu nii palju naernud kui viimaste kuude jooksul.
     See nädal on möödunud konverensti tuules. On üsna selge, et see suur sebimine rahuldab minu konverentsi korraldamise himu ära mitmeks heaks aastaks. Aga samas on muidugi tore ka. Esmaspäeval saabub Sean, teisipäeval Tom, kolmapäeval Michael ning neljapäeval Hent. Pidu ja pillerkaar.

Siin on Hande ja Octavian oma pulma-aastapäeva peol. Nad tähistavad oma aastapäeva traditsiooniliselt šampanja joomisega keskpäeval. Nagu eelmisel aastal, nii oli ka sel aastal tegemist äärmiselt lõbusa peoga. Kell kuus õhtul siras väljas päike ning toas vihtusid inimesed ennastunustavalt tantsida.

Siin pildid on Hande koos Justiniga, kellest on praeguseks ilmselt saanud mu parim sõber siin linnas. Temaga koos moodustame me selle lugemisgrupi, mida ma olen vist varemgi maininud. Ta on vaieldamatult üks kõige andekamaid tüüpe, keda ma olen oma elus kohanud, siinse osakonna superstaar, kellel on samas suurepärane huumorisoon. Tema sünnipäev on kaks päeva enne minu oma. Ta saab järgmisel nädalal 25 aastaseks ning on pisut mures selle pärast, et tema vanuses olid mõned tema filosoofilised eeskujud rohkem artikleid avaldanud kui tema. 

Pikk nädalavahetus

Häid lihavõttepühi! Ma suutsin muidugi ära unustada, et sel nädalavahetusel on pühad, teatasin rõõmsalt oma tudengitele, et täna on viimane päev, mil ma olen valmis lugema nende teise essee mustandeid. Vaesekesed ei saa isegi pühade ajal rahu. Mu tudengid on mulle armsaks saanud. Nad on sellised arukad ja rahulikud – istuvad, kuulavad ning küsivad taibukaid küsimusi. Nad ei pelga mind, aga samas hoivad piisavalt distantsi, ei püüagi olla “omad joped”. See on kuidagi sümpaatne. Nende õpetamine on olnud puhas lust. Samas olen ma väga rõõmus selle üle, et järgmine nädal on viimane õpetamise nädal. Ma olen viimaste kuude jooksul pidanud tegelema niivõrd paljude eri teemadega, et mul on möödapääsmatult tekkinud tunne, nagu ma polekski eriti millegiga tegelenud. Nüüd ma hea meelega mataksin end mõneks ajaks uurimistöössse. Kuigi ega selleks pole mul just ka ülemäära palju aega jäänud.

Tom just teatas, et ta saabub Edmontoni täpselt kolme ja poole nädala pärast. See oli pisut ehmatav, sest mul on pooled konverentsiga seotud asjad organiseerimata. Ma olen vist varemgi maininud, et ma korraldan koos kahe sõbraga (Seani ja Michaeliga) esimest Kanada Antiikfilosoofia Kollokviumi, mis toimub mai alguses siinsamas Edmontonis. Selle organiseerimine on olnud paras collercoaster, mäest üles ja alla. Umbes poolteist kuud tagasi saime me teada, et me ei saanud suurt Kanada valitsuse konverentsi granti, mida me rabistasin kirjutada veel blondide juures Chicagos. See nõudis parajat ümberkorraldamist ning lõputute meilide kirjutamist. Ja selliste pool-ametlike ning kanada viisakusnormidele vastavate meilide kirjutamine nõuab minult endiselt parajat pingutust. No ja umbes nädal aega tagasi saime me teada, et me siiski saime selle granti, tegemist oli mingisuguse kommunikatsioonihäirega. See on muidugi suur rõõm, aga samas pean ma hakkama kõike uuesti ümberorganiseerima. Üldiselt võiks see olla tore konverents, kasvõi juba sellepärast, et sel hetkel saavad Edmontonis kokku mitmed väga head sõbrad Eestist, Londonist ja Edmontonist.

Samuti on Edmontonis alanud sünnipäevade hooaeg. See peab olema Põhjamaade värk. Eranditult kõigil mu siinsetel lähedasematel tuttavatel on sünnipäev ajavahemikul märtsist kuni mai lõpuni. Mu sotsiaalelu pole aastaid nii aktiivne olnud. See on sageli toonud kaasa selle, et ma magan öösiti vaid 5-6 tundi, sest keegi peab ju ka loenguid ette valmistama. Seejuures pole mu organismil olnud sellega erilist probleemi. See on isegi pisut üllatav, arvestades, et praeguseks võiks mu organism juba teatud vananemise märke üles näidata. Samas, las ta naudib. Järgmised aastad mööduvad niikuinii töö tähe all.

Sõbrad ja mäed

Eelmisel nädalal käisid mul külas Katz ja Clerg ja Mihkel. Sõpru on alati suur rõõm näha. Aga seekord oli rõõm kuidagi eriti suur. Esiteks sain ma neile näidata pisut Edmontoni. See on esimene koht väljaspool Eestit, kus ma tunnen end omas elemendis, nii et selle näitamine oma eesti sõpradele tundub mulle sama oluline, kui Eesti näitamine oma kohalikele sõpradele. Teiseks veetsime me nädalavahetuse Alberta kuulsates rahvusparkides – Jasperi ja Banffi rahvusparkides. Jasperi rahvuspark on Edmontonist ainult 4 sõidutunni kaugusel, aga ilma autota on sinna tülikas pääseda. Kuidagi on juhtunud nii, et isegi siin kontinendil olen ma end ümbritsenud inimestega, kel puuduvad juhiload. On puhas vedamine, et mul õnnestus varases nooruses soetada endale paar asisemat sõpra, kellel on juhiload. Vastasel juhul oleks kogu see Edmontoni külje all olev ilu võinud nägemata jääda. Ja sellest oleks olnud ütlemata kahju.

Ma olen mägesid varemgi näinud, nii Šveitsis kui Alaskal, aga see kogemus oli mõnevõrra eriline. Selle erilisust on raske sõnadesse panna. Esiteks on raske sõnadesse panna kontrasti Edmontoni preerialiku lameduse ja Kivimägede mastaapsuse vahel. Kujutage ette, et te hakkate Tallinnast lõuna poole sõitma ning leiate end järsku Šveitsi Alpide vahel. Teiseks on raske sõnadesse panna kombinatsiooni mägede ning avaruse vahel. Kui Alpide vahele jõudes on mäed sisuliselt vastu nina, siis siin oli ruumi neid vaadata ja imetleda. Aga vaadake parem pilte. Nagu nad ütlevad, üks pilt on väärt rohkem kui tuhat sõna.

Reisi algus

Esimesed mäed

Ohooohoo

Õhtu hakul jõudsime Jasperisse, mis on pisike linnake keset rahvusparki

Meie ööbimispaik Jasperis, Edmontoni ehe 70ndate stiil on au sees ka siin

Järgmine hommik

Mäest suurem

Sipelgad

Lõpuks ometi, lumi

Kuulus Louise'i järv

Louise'i järve äärses asus viietärni hotell, kus ma oleks endale peaaegu uue töö leidnud. Nimelt kaalusin ma tõsiselt võimalust hakata lemmikloomade direktori assistendiks. Direktor on pildil

Need mäed vahetult enne Banffi linnakest meenutasid magavaid loomi

Banff, Kanada kuulsaim suusakuurort

Tagasiteel tegime peatuse Calgarys ning ronisime Calgary Tower'isse, kus meil O'Nealiga eelmisel korral lumetorni tõttu käimata jäi

Viimane õlu enne Edmontoni :)