Monday, March 21, 2011

Orgunn

Tundub, et ma olen Kanadas ära kodunenud. Igatahes on aktiveerunud minu organisaatori võimed, mis on senini rakendust leidnud vaid Eestis. UWOs olin ma ainus doktorant, kes polnud haaratud mitte mingisugustesse korraldamistesse või ühendustesse. Aga nüüd hakkasin ma korraldama Kanada antiikfilosoofia konverentsi, mis toimub järgmisel kevadel Edmontonis, kuid millest võiks saada iga-aastane konverents, mis hakkab liikuma ühest ülikoolist teise.

Selle konverentsi idee sündis tollel St. Louis’s toimunud konverentsil, kus oli kohal palju Kanada ülikoolides tegutsevaid tüüpe. Ma sattusin rääkima tuntud Platoni uurija, R. Barneyga Torontost, kes mainis, et kanadalastel võiks ikkagi olla omaenda konverents ning tuletas seda mulle veel mitu korda meelde. Tõepoolest, Kanadas on palju neid, kes tegelevad antiikfilosoofiaga ning nii mõnedki neist on väga tuntud, aga neil pole kokkupuutevõimalusi ning nad pole üksteise tegemistega eriti kursis. Kui nad üldse kuskil kohtuvad, siis ameerika konverentsidel (ning ülejäänud maailm pole ilmselt üldse eriti teadlik sellest, et tegemist on Kanada tüüpidega).

Kõik, kellele ma olen sellest mõttest rääkinud, on sattunud suurde vaimustusse. Selles on midagi väga toredat ja nakkavat, sellist eestilikku oma-asja-ajamise ilu. Ma võtsin kampa kaks sõpra – Seani ja Michaeli (kellega me saime sõbraks Cambridge’s ning kes on hetkel Briti Columbia Ülikoolis professor). Me oleme viimasel kolmel päeval istunud oma 8 tundi skaibis ning teinud ära väga suure orgunni. Minu lootus, et peale töölesaamist ei pea ma enam avaldusi täitma läheb sellega seoses muidugi luhta. Järgnevatel nädalatel pean ma hakkama täitma lehekülgede kaupa avaldusi, et konverentsile rahastust saada. Aga see on hea stress. Me oleme kolmekesi hetkel kuidagi väga asja sees ning energiat täis. See tuleb tuttav ette. Tuletab meelde, miks ma omal ajal tegin nii järjekindlalt vabatahtliku tööd. Vahepeal on väga puhastav teha midagi, mille keskmeks pole üksnes sina ise (või sinu sissetulek), vaid mis on suunatud teistele inimestele.

Samuti sai täna mitmel rindel avalikuks minu tööleasumine Vermonti Ülikoolis. See tehti teatavaks ka ühes filosoofia blogis (mida mina isiklikult hoidun lugemast, aga millel on kohutavalt suur lugejaskond). Peale seda guugeldas mind otsekohe oma 50 matsi (ma olen akadeemikute feissbukis, mis annab sulle iga kord teada, kui keegi sind guugeldades antud leheküljele satub – muide, blondi märkus minu pildi ja päevitusriiete kohta tõi kaasa märkimisväärse guugeldamise Eestis :) Ja samuti sain ma paar meili inimestelt, keda ma absoluutselt ei tunne. Üks õnnitles mind selle eest, et mul õnnestus saada professorikoht tulemata luuderohu liiga ülikoolist. Ütles, et see annab ka teisele lootust. Teine õnnitus oli justnagu seotud minu sooga. Igatahes ta väitis, et tööturu kokkukuivamine viimastel aastatel on peatanud vahepeal tõusuteel olnud naisprofessorite osakaalu suurenemise; väitis, et praegu saavad tööd jällegi peamiselt mehed. Ma olen kindel, et see väide pole päris tõene. Need paar tuttavat, kelle kohta ma tean, et nad tööd said, on kõik naised. Aga tõsi ta on, et naisprofessorite osakaal on meestega võrreldes endiselt väga väike. See kõik pani mind mõtlema selle peale, et võibolla peaks siis pisut tähistama. Näiteks klaasi veini jooma. Need on just need hetkel, kus ma tõesti tahaks Eestis olla.

Ohoo. Õppisin vist just ära linkide lisamise. Alumisele lingile klõpsates saate lugeda Alberta filosoofia osakonna ajalehte, minust on ka seal pisike nupp.

Wednesday, March 9, 2011

St. Louis

Viimane nädal möödus mul peamiselt konverentsi tuules. Ma endiselt ei väsi üllatumast selle üle, kuidas iga suvaline täpp Ameerika kaardil osutub lähemal vaatlusel järjekordseks hiigellinnaks. See pole ainult minu probleem. Sean lootis optimistlikult ööbida sugulaste juures, kuni ta kohale jõudes avastas, et ülikoolist sugulaste juurde sõitmine võtab St. Louis taolises linnas üle 2 tunni. St. Louis piirkonnas elab peaaegu 3 miljonit inimest ning St. Louis linna peatänavat, Delmari Boulevardi, peeakse üheks Ameerika vingeimaks tänavaks, mis on äramärgitud igas reisijuhis. Neil on seal isegi oma walk of fame St. Louis’s sündinud või elanud kuulsuste auks ning nende kuulsuste jada oli jahmatavalt pikk ja imposantne. Mingis suvalises nurgabaaris istudes tuli näitaks välja, et samas baaris võib teisipäeviti kitarri tinistamas näha Chuck Berryt (kellel on ka muidugi kõnniteel oma täht).

Konverents oli… hmm… ootuspärane. Ma olin samal konverentsil aasta tagasi Austinis Teksases ning taas kord sain ma endale kõige kehvema esinemisaja. Eelmisel aastal olin ma konverentsi avakõneleja (ja samas ainus kõneleja antud õhtupoolikul) ning minu ettekandele eelnenud tervituskõne vana ja auväärse professori poolt kujunes ettenähtust pool tundi pikemaks. Mina seisin samal ajal totakalt puldi taga ning inimesed nihelesid. Sel aastal oli mu ettekanne esimesel päeval peale ebanormaalset lühikest lõunapausi, nii et isegi mu kommentaator jäi veerand tundi hiljaks ning tema kommenaar kujunes oodatust veerand tundi pikemaks. Tema kommentaari tipphetk saabus siis, kui ta mingit matemaatilist väidet tõestades rusikaga vastu tahvlit tagus, mille peale inimesed kõrvalruumist viisakalt vastu koputasid. Ma seisin jällegi puldi taga, vaatasin Seani allasurutud naerust üha punasemaks muutuvat nägu ning küsimusteks eriti aega ei jäänud.

Ootuspäraselt oli konverentsi kõige toredam osa vanade sõprade nägemine. Ja mõnevõrra üllatuslikult sain ma endale isegu uue sõbrapotentsiaaliga tuttava, Jessica. Mul juhtub seda ikkagi väga harva, et ma põrkun kokku kellegiga, kellega mul on otsemaid hea klapp. Ja tuli välja, et me oleme juba teist aastat järjest käinud samadel tööintervjuudel ning tundusime üldse mingis mõttes üsna sarnased. Seda silmas pidades tasuks võibolla välja uurida, kes olid mu teised konkurendid – pärast on nendega ka hea klapp. Üldiselt suutsin ma nii Jessicat kui ka teisi pidevalt rabada sellega, et ma pole taolise infoga absoluutselt kursis. Iseenesest on lausa natuke kummaline, kui detailiset “kes-kellega-käib” infot – s.t. keda intervjueeritakse, kuskohas, kes sai tööpakkumise, kes ütles pakkumise ära, kes jäi teiseks eelistuseks, kes vahetas ülikooli ja miks – inimesed valdavad. Ja eriti kummaline oli see, et minust on kuidagi saanud nende kuulujuttude üks osa. Inimesed paistsid väga hästi teadvat, kes ma olen ja kust ma tulen. Aga peale seda, kui üks noormees silmanähtavalt solvus selle peale, et ma teda eelmise aasta konverensilt ei mäletanud, ei julgenud ma enam uurida, kas familiaarsuse (a la “ah muidugi, see oled ju sina”) taga on mõni varasem kokkupuude või mõni kuulujutt.

Ja kõige toredam antud asja juures on see, et ma ei pea järgmised neli nädalat kuhugi reisima. Saan rahulikult lahti pakkida jaanuari algusest saati lahtipakkimata jäänud kotid ning teha võibolla isegi pisut tööd.