Tagantjärgi head vabariigi aastapäeva!
Mul oli täna peal suur koduigatsus. Osalt oli see tingitud sellest, et mul õnnestus sisse magada kontserdid ja vastuvõtud, mida mul sel aastal oli plaanis vaadata. Kui ma voodist välja sain, oli aastapäev Eestis juba kuidagi otsa saanud. Aga seepeale rääkisin Seaniga pool tundi laulupidudest ning läks pisut paremaks. Ta on hetkel Oxfordis ning kaalub Eestisse põikamist, et Tomiga üks õlu juua. Kui see peaks juhtuma, siis võiksid muidugi ka mõned olulised teised temaga õlut juua, sest ta üks kuulimaid tüüpe, keda ma tean.
Ja põhjus, miks ma täna sisse magasin, oli see, et ma kirjutasin terve öö järjekordset tööavaldust, seekord Oxfordi. Ma isegi ei vasta täpselt nende nõudmistele, aga tundus idiootne jätta proovimata, arvestades, et antiikfilosoofia töökohti väljaspool Ameerikat reeglina liikvel ei ole. Muidugi osutus see paberite täitmine oodatust keerulisemaks, ma pidin igast asju juurde ja ümber kirjutama. Ja see kõik muutis mind veidi tigedaks, kuna mulle tundub, et ma olen oma väärtuslikku järeldoktorantuuri aega senini raisanud igasugu sahmimiste peale. Ma isegi ei mäleta enam, milles võiks seisneda rahulik elu. Üldiselt olen ma sel aastal hakanud eriti selgelt aru saama, et ma olen end sidunud ikka suht karmi asjaga. See pole mingi ühekordne spurt, vaid paras maraton. Ma arvan, et vanemaks saades võiks see kõik muutuda oluliselt lihtsamaks ja mõnusamaks, kuna sa oled siis juba midagi välja mõelnud ning teatud hulga loenguid välja töötanud. Nii et akadeemiku keskiga ja vanaduspõli võiks olla väga magus (ma vist kunagi isegi kirjutasin ühe loo sellest, kuidas akadeemikud ei vanane). Aga kõigepealt tuleb selline keskiga välja teenida ja kätte võidelda ning see on üsna karm. (Selguse huvides olgu öeldud, et keskiga on kuskil 50ndates, 30lt oled sa akadeemilises maailmas veel imik). Selgub, et talent mängib oluliselt väiksemat rolli kui võiks arvata. Või tähendab, talent on oluline, aga probleem on selles, et andekaid on väga palju. Ja kui ma mõtlen oma kursuse peale Kanadas, siis kõige andekamad tüübid (nagu näiteks ja eelkõige prantsuse Nic ja Sean) tegid ikka roppu moodi tööd. Prantsuse Nic oli legendaarne selle poolest, et ta töötas oma kabinetis hommikul kella 8st kuni õhtul 9ni, seejärel tegeles veidi mingite idamaiste võitluskunstidega ning koduteel luges läbi veel ühe artikli. Ja nii iga jumala päev. Aga põhja-ameeriklased on muidugi hullud. Ja tundub, et nad hakkavad sellest ise teadlikuks saama. Vähemalt on viimasel ajal hakanud järjest rohkem ilmuma raamatuid selliste pealkirjadega nagu “Ületöötav ameeriklane”, jne.
Ja lõppude lõpuks, oma kurtmisi kurtes on siiski tõsi see, et ma ärkasingi täna kell 3 päeval ning istusin seejärel paar tundi skaibis, lobisesin inimestega ning sõin selle kõrvale greipfruuti. Nii et pole see elu puhas herne veeremine (nagu Mihkel seda mulle mu elu kohta korrutada armastab), aga mõningane herne aspekt on siiski säilinud.