Prangli

Täna käisime Estriga Pranglil. Hommikul kell 9 istusime Leppneeme sadamas sinise postipaadi peale ning päeval kell 4 sõitsime sama paadiga tagasi. Paat oli rahvast puupüsti täis, peamiselt küll laagrisse minevaid või laagrist tulevaid lapsi. Prangli on oluliselt suurem, kui ma ette kujutasin. Ikkagi kolm küla, peaaegu sada elanikku, algkool, talud ja suvilad, rahvamaja, pood ning baar nimega "Must Luuk", mis sisuliselt kujutas endast mustade luukidega putkat. See paistis olevat saare sotsiaalelu keskus. Näiteks toimub täna kell 10 õhtul Prangli sadamas tantsupidu, mida organiseerib seesama putka - vähemalt kuulutusel oli kirjas, et "Must Luuk esitleb". Uhke värk.

Väga ilus oli seal saarel. Suured lõhnavad männimetsad ning päikesepaistes sillerdavad tühjad rannad. Ükskõik kui mastaapsed need Kanada vaated ka poleks, ühe vaigu- ja mustikalõhnalise männimetsaga ei suuda nad kuidagi võistelda. Isegi männimetsa pole tarvis. Ma mäletan kuidas ma vaatasin härdusega Tartu maanteel avanevat vaadet ning mõtlesin, kuidas võõra silma jaoks poleks seal olnud midagi väga erilist. Lapike põldu, taamal paar hallikat talu mügarikku ning metsaviirg, loojuv päike. Minu meelest nii ilus. Kui me sadamasse tagasi vantsisime, siis tuli meile vastu tosin musklis noormehi, kõigil seljas tibukollased särgid, kes meid muidugi joviaalselt tervitasid. See on ka Eesti eri. Ma tõesti ei kujuta ette, et ma langeks sellise flirtiva tähelepanu alla Kanadas. See lihtsalt ei tule kõne alla. Aga mul on kahju, et ma neist poistest ette ei jõudnud. Ma oleks tõesti tahtnud näha, mida selle peale oleks kostnud, kui mina oleks esimesena teatanud, et "oi, millised ilusad kollastes särkides poisid". Ja tagasiteel oli tuul veidi tõusnud ning üsna lahtiste külgedega postipaat hüppas lõbusalt lainete sees. Seejuures roomas laevalael rõõmsalt ringi sülelaps ning puberteetikutest tüdrukud rippusid reelingu küljes ning kilkasid iga suurem laine puhul nagu lõbustuspargis. Ma arvan, et üks keskmine kanadalane oleks seda pilti üsna murelikult pealt vaadanud, otsinud (asjata) päästevesti ning mõelnud, et eestlased on ikka üks hull rahvas.

Riin

Eesti ja uus nimi

Ma olen nädala võrra Eestis askeldanud. Mingeid erilisi sisseelamisraskusi pole täheldada. Erilisi muutusi ka ei hakka silma. Kesklinnas oleks nagu hinnad kallimaks läinud. Muidu on teenindus endiselt kehv, inimesed pole ka rohkem naeratama hakanud. Randvere on endiselt tore ning verandal oli, nagu ikka, musträstaste pesa. Üle mitme aasta õnnestus mul linnutittede iseseisvumise draamat oma silmaga pealt näha (vt. ülemist pilti, kus titt valmistub hüppeks). Ma olen sel aastal üle keskmise sageli vanalinna sattunud - täna jäin just, turistide fotoaparaatide eest kõrvale põigeldes, mõtlema selle peale, kuidas see linn on nagu muuseum. Muuseum, kus saab pildistamise kõrval ka hästi süüa ja juua. London kogu oma inetuses tundub hoopis rohkem päris linnana, sellise linnana, kus on näha inimeste argielu. Tallinnas tuleb selle nägemiseks äärelinna sõita. Aga noh, kuskilt peab see raha ju tulema.

Samuti, järgmisel nädalal muutub selle blogi nimi. See praegune nimi on natuke liiga kahemõtteline ning lehekülgi, kus minu nimi seostub selle blogi nimega, on tekkinud natuke liiga palju. Uus nimi (see, mis tuleks lisada enne .com-i) on: eluprovintsis (kokkukirjutatult). See oli esimene sõnaühend, mis polnud juba ära võetnud ning mis võiks mulle endale ka meelde jääda. Nii et järgmisel korral räägin Eesti juttu siis juba uue nime alt.

Riin

Toronto

Ma veetsin nädalavahetusel pika päeva Torontos. Ja ma ikka ei suuda ära otsustada, mida ma sellest linnast arvan. Selle linna üks eripära on kahtlemata see, et sise- ja välisruumi erinevus on üsna õrn. Jääb mulje nagu inimesed oleks tahtnud linnast teha oma korteripikenduse - pole erilist vahet, kas sa oled tänaval või kuskil siseruumis. Torontost on viimastel aastatel saanud kõige kiiremini kasvav Põhja-Ameerika suurlinn - seda on tunda ja kuulda igal sammul, uusi pilvelõhkujaid tekib nagu seeni peale vihma. Nii et arvatavasti jõuab ta lähiaastatel samasse liigasse Ameerika monstrumlinnadega. Aga samas on temas midagi erinevat, mis võibolla tingitud tema suhtelisest noorusest - ta on kuidagi noor ja tõsine, temas pole Chicago tsilli või New Yorgi elegantsi. Samas on temas sellist vabameelsust ja multikultuursust, mida ma pole kohanud üheski teises linnas. Torontot tuuakse sageli (ja ma arvan, et põhjendatult) uut tüüpi suurlinna näiteks, kus erinevad etnilised taustad, nahavärvid ja näojooned on sulanud üheks ning neil puudub (negatiivselt) eristav tähendus. See mulle selle linna puhul väga meeldib. Seal tõepoolest pole tunda mingisuguseid ahistavaid piire (näiteks kohalike ja välismaalaste, või mustade ja valgete, või heterode ja geide) vahel, ning seal võib kohata imeilusaid inimesi, kelles on ilmselgelt kokku sulanud väga erinevad etnilised taustad. Igatahes, tegin mõned pildid.

Riin