Maksud ja lilled

Täna tegin lõpuks ära oma maksud ning tee peal tegin mõned kevade pildid. Maksude tegemise all pean ma silmas seda, et ma läksin H&R Blocki kontorisse, mida maksude tegemise kuudele (märts ja aprill) tekib kõikjale. Mina näiteks käisin Searsi kaubamajas, kus kodukaupade osakonna ühte nurka oli ajutiselt sein vahele tõmmatud ning ritta pandud viis lauda. Ma esimesel aastal püüdsin neid ise teha, aga lõpuks lõin käen ning ma isiklikult ei teagi kedagi, kes neid ise teeks. Ses mõttes on selline maksusüsteem muidugi parasjagu kulukas. Aga teisalt on see ka üsna inimsõbralik - ma saan maksud tagasi bussipiletite, üüri jms. pealt.

Ma olen senini arvanud, et Kanadas on maailma kõige ilusamad sügised - värvilised ja majesteetlikud. Aga nüüd tundub mulle, et seesama võib kehtida ka kevadete kohta. Ma pole kuskil mujal nii värvilist kevadet näinud. Ses mõttes on väga tore, et ma siia sel aastal pikemalt kohale jäin. Äärepealt oleks kogu see ilu nägemata jäänud.

Öö

Kell on pool neli öösel ning ma peaks hakkama oma tudengite hindeid kokku arvutama ning süsteemi sisestama. Pealegi tundub mulle, et mu keskmine on liiga kõrge, nii et ma võibolla pean veel mõnede hindeid alandama ning kõik ümberarvutama. Üldiselt on tudengite hindamine Põhja-Ameerika süsteemi alusel paras piin. Siin ei anna sa neile tähti (mida on ju siiski ainult 6), vaid punkte – ning sa annad neile punkte erinevate kriteeriumide alusel (selgus, struktuur, argumentatsioon, jne.). Paras arvutamine. Seejuures on tudengite jaoks suur vahe kas nad saavad oma essee eest 72 või 73 või 74 punkti, kuigi sisuliselt ei pruugi neil esseedel mingit vahet olla. Mind ajab see süsteem kergelt hulluks. Eriti kui tegemist on omaenda tudengitega, kelle ponnistustele sul on olnud võimalik nii vastuvõtaaegadel kui loengutes kaasa elada. Nii et võis juhtuda, et ma vahtisin mõne tudengi esseed oma 10 minutit, suutmata otsustada, kas see on väärt 71 või 72 punkti. Seda kõike tegin ma muidugi peale seda, kui ma olin oma 30 minutit kulutanud tema essee lugemise ning kommenteerimise peale. Pole ime, et mul on aeg käest ära kadunud. Ma olen siiski ära hinnanud 100 esseed ning 50 eksamitööd.

Samuti olen ma püüdnud end sättida väitekirja kirjutamise lainele. See on läinud üsna visalt. Ma kunagi kujutasin ette, kuidas siin Kanadas juhtub lõpuks ometi see, et mul on väitekirja jaoks aega. Ja märkamatult olen ma sattunud samasse seisu, kus ma olen oma väitekirjadega alati olnud – mul on aega kaks kuud. Ja mitte ainult kirjutamiseks. Enne kui kirjutamiseks läheb, pean ma veel mõndagi lugema ning mõtlema. Nii et ei mingit ilu ega nautimist.

Aga ilust rääkides on siin ikka väga ilus värviline kevad. Mulle tundub, et tavaliselt olen ma sel ajal ärasõitmisega nii ametis olnud, et ma pole kevadet nagu õieti tähele pannudki. Täna kooli minnes võtan fotoka kaasa ning teen teile mõned pildid. Nii kauaks teile üks pilt kanada oravast. Neid on siin nii palju, et lausa tüütu.

R.

Rahu majas

Vahepeal on selgunud see, et ma lähen järgmisel aastal Albertasse. Uus kool ütles lõpuks ära. Aga ma jõudsin taas kord kahe parima kandidaadi sekka. Igavene teine. Kui ma eelmisel nädalal hakkasin selle kohta lugu kirjutama, siis ma jõudsin kirja panna võrdluse, et ma tunnen end nagu puberteedi-eelik, kes pole mõttest hakata tüdrukutega tantsima veel ülemäära vaimustatud, aga kes nende ees siiski kraapsu ära teeb – tüdrukud on tema kohaolust kihevil, aga annavad lõpuks siiski korvi, mis toob puberteedi-eelikus kaasa paraja kergenduse, aga jätab samas midagi kriipima ka. Aga nüüd, nädal aega hiljem on see kripeldus ära kadunud. Täna ülikooli jalutades avastasin, et mõte Edmontoni kolimisest tekitab minus ... rõõmu (mitte ärevust, murelikkust, tüdimust või muud seesugust). See avastus tuli mulle teatava üllatusena, sest ma pea end kuigi heaks kolijaks ning senini pole mõte kuhugi kolimisest minus erilist rõõmu tekitanud. Mulle tundub, et see rahulolu paistab ka veidi välja. Näiteks pole viimastel kuudel pole keegi mu vanuse vastu erilist huvi tundud, nii et ma leidsin, et ju ma olen lõpuks ometi hakanud eakohane välja nägema. Aga viimasel ajal on olukord muutunud. Eile just vedasin Nici tema sünnipäeva puhul mingisse kohvikusse, kus mul oli tükk tegu, et endale klaas veini osta. Pidin neid tükk aega veenma, et ma olen tõepoolest peaaegu 31.

Muidu vohab Kanadas kevad. Iga päevaga hakkab õitsema üha rohkem lilli (eile nägin juba tulpe ja nartsisse), muru rohetab, ning puudel on väikesed lehed. Ma pole kanada kevade tuleku jõulisust varem nii selgelt märganudki. Ja kõik kohad on täis loomi ja linde. Täna näiteks põrkusin kopraga. Istus teine kõnnitee lähedal ja sõi midagi. Ma tükk aega vaatasin, aga too ei teinud teist nägugi.

Riin