Lumetorm Ameerikas 2

Täna seisin paar tundi sabas, et teada saada, mis on saanud minu õhtusest Bostoni lennust. Millegipärast olid kõik lennud Bostonisse ja New Yorki tühistatud, välja arvatud minu õhtune Bostoni lend. Minu kõrval seisis mees telekaameraga, kes haistis potentisiaalset uudist ja rääkis silmade särades, kuidas see, et too üks lend on jäänud tühistamata, peab tõendama seda, et toimumas on midagi väga imelikku. Minu ees seisis Leedu perekond, kes püüdis slaaviliku ägedusega leppida tõsiasjaga, et enne laupäeva pole neil võimalik New Yorki lennata. Teendindajad suutsid üldisest ärevusest hoolimata säilitada rõõmsameelsuse (see ei väsi mind nende põhja-ameerika teenindajate puhul ilmselt kunagi üllatamast). Kui järg minu kätte jõudis, siis selgus, et too õhtune lend oli muidugi samuti tühistatud ning kõik lennud kuni laupäevani pilgeni täis. Aga meie jutuajamise vältel tekkis homseks järsku üks vaba koht, ilmselt oli keegi oma broneeringu tühistanud, nii et praeguste plaanide kohaselt lendan ma homme päeval Bostonisse. Seejärel lonkisin tagasi üle tee asuvasse hotelli ning sain eelviimase vaba toa (pildil on toa aknast avanev vaade) Seadsin end sisse ja siis oli järsku tulekahju häire ning valjuhääldajad teatasid, et kõik peavad hotellist lahkuma. Pakkisin passi ja arvuti tagasi kotti ja vantsisin trepist alla, ühe vanaproua ees, kes omaette pomises, et torm ja tuli, tuli ja torm, mis kuradit siin toimub. Eks ole. Tagantjärgi tuli välja, et tegemist oli valehäirega.

Ma arvasin, et minu eelmise aasta kogemus oli piisavalt kummaline. Ma veetsin kolm unenäolist päeva Times Square’i kõrval asuva montrumhotelli liftides üles alla vuhades ning pikkades koridorides intervjuud oodates. Aga selle aasta kogemus tõotab tulla sama imelik. Üldiselt on asjade seis põhjastanud palju poleemikat teatud filosoofia blogis (ma üldiselt ei salli seda blogi, aga see, et see on võtnud vaevaks ainsana mingitki infot jagada on tõstnud veidi mu arvamust). Sest Idaosa konverents on ikkagi aasta suurim filosoofia konverents – seal toimub paralleelselt oma 20 ettekannete sessiooni pluss tööintervjuud. Hiigelüritus niisiis. Samas pole APA võtnud mingit ametlikku seisukohta ega andnud mingit informatsiooni tühistatud ettekannete/intervjuude kohta. Ma eeldan, et ainsad, kes endast välja lähevad, et Bostonisse kohale jõuda, on need, kes on saanud intervjuu. Pooled ettekandjad (ja peaaegu kõik mu Westerni ja Alberta tuttavad) on oma sõnavõtud ära jätnud. Ja kui ma poleks saanud homseks piletit – mis oli siiski ropp vedamine –, siis poleks mul olnud mingit võimalust intervjuudele jõuda. Nii et poleemikaks on kahtlemata põhjust. Aga mis seal ikka. Katsun leida kuskilt kohvi ja hakkan intervjuudeks valmistuma.

Eesti ja lumetorm Ameerikas

Kaks nädalat Eestis möödus tuuletiivul. Eile varahommikul hakkasin ma lendama Bostonisse, kus toimub selleaastane APA ehk Ameerika Filosoofiaühingu Idaosa aastakonverents, kus teadupärast toimuvad tööintervjuud. Väitekirja lõpetamise keerises jäi mul mainimata, et ma kandideerisin sel aastal 5 töökohale ning sain 4 intervjuud, milles 2 intervjuud toimuvad Bostonis (kolmas intervjuu toimus skaibi kaudu Eestis olles ning neljandast hüppasin ma üle, nii et mind lennutatakse otse ülikooli kohale).

Ma olin eelkõige mures Euroopast väljasaamise pärast, nii et mul ei tulnud pähe hoida end kursis ilmastikutingimustega Ameerikas. Eile Torontosse jõudes selgus, et New Englandi ümbruskonda on tabanud lumetorm, mis klassifitseerub monster storm'i alla ning kõik lennud Bostonisse ja New Yorki on tühistatud. Ma veetsin öö Toronto lennujaama kõrval asuvas hotellis ning kui ma olen selle loo lõpetanud, siis ma lähen uurin lennujaamast, et kui suur on tõenäosus, et mul õnnestub Bostonisse lennata täna õhtul. Kui see tõenäosus on väga väike, siis ma pean hakkama tegutsema selle nimel, et lükata oma intervjuud päeva võrra edasi. Siin Torontos on imeilus päikeseline ilm ning lund pole kuskil näha - siin tundub raske uskuda, et mõnesaja kilomeetri kaugusel istuvad inimesed autodega lumes kinni.

Iseenesest on tööintervjuude toimumise aeg (jõulude ja uusaasta vahepeal) väga tobe. Ja praegune olukord võiks anda lisaargumendi intervjuude toimumisaja muutmiseks. Intervjuud võiksid toimuda näiteks Lääneosa aastakonverentsil, mis toimub kevadeti ning kus lumetormide esinemise võimalus on välistatud. Siin hotellis konutamise asemel oleksin ma võinud päeva-paari võrra kauem Eestis olla. Aga noh, senini ongi mul kõik need lendamised ebatavaliselt libedalt läinud. Palun nautige oma puhkust minu eest ka.

Riin

Lisan paari pilti idüllilisest Tartust.

Kaitsmine

Kaitsmine ning sellele järgnenud pidustused on õnnelikult ühelpool. Hetkel istun Toronto lennujaama sõitvas bussis ning homme varasel pärastlõunal peaksin jõudma Tallinnasse. Kaitsmise päev kujunes üsna pikaks: 1,5 tundi avalikku loengut ning kohe peale seda 4 tundi kaitsmist. Henrik juhatas mu avaliku loengu sisse ebahenriklikult isikliku ja liigutava looga sellest, kuidas me kunagi Rootsis tuttavaks saime ning kuidas ma viin osakonna keskmise lõpetamisele kuluva aja (5,5 aastat) kõvasti allapoole. See oli seda liigutavam, et Henrik on osakonnas saavutanud üha suurema mõjujõu, ilmselt saab temast varsti osakonna juhataja ning seoses sellega on süvenenud mulje temast kui otsekohesest ning “külmast” skandinaavlasest. Kui Seani juttu uskuda, siis oli Henrik silmnähtavalt liigutatud ja uhkusest pakatav, kuulas mu loengut niiskete silmadega. Üldiselt olen ma Henrikule suure tänu võlgu. Mulle tundub, et ma olen teinud ühe selgepiirilise otsuse, milleks oli minu otsus minna Tartu magistrandina semestriks Uppsalasse. Seal ma jooksin kokku Henrikuga, kes veenis mind Kanadasse doktorantuuri astuma (ta ise alustas Westernis professorina täpselt samal aastal) ja nii need asjad läksid. Ta on olnud erakordselt toetav ja optimistlik juhendaja ja sõber. Kui ma inimestele ütlen, et me kohtusime viimasel aastal regulaarselt korra nädalas, ei suuda keegi seda uskuda. Üldiselt on suur vedamine see, kui juhendaja kohtub sinuga korra kuus. Täpsuse huvides tuleb öelda, et sama suure tänu olen ma võlgu Devinile, kes organiseeris minu Oxfordis käimised jms. ning kes on olnud minu kirjatööde kõige põhjalikum lugeja. Tema kommentaaridega käisid sageli kaasas miniloengud inglise keele lauseehituse jms. kohta; võib öelda, et tema õpetas mind inglise keeles kirjutama.

Kaitsmine ise oli üllatavalt range. Seda juhatas õppeosakonnast saadetud tegelinski, kes pani paika istumise ja küsimuste esitamise (ja lõpuks isegi kätlemise) järjekorra. Henrik oli samuti kohal, aga ta ei tohtinud minu ruumis viibimise ajal ütelda ühtegi sõna. Küsimusi esitati kahes voorus: esimeses voorus sai iga komisjoni liige mind 15 minutit küsitleda ning teises voorus 10 minutit. Aga küsimused läksid muidugi kõvasti üle aja ja kaitsmine kestis ettenähtust poole kauem. Küsimused olid karmid ning ma ei saa öelda, et ma oleks alati andnud suurepäraseid vastuseid. Ma ei ole kunagi olnud väga hea “paugupealt” vastaja – mul on vaja võtta veidi mõtlemisaega. Aga samas ei jäänud kaitsmisest suhu halba maitset. Oma magistriväitekirjaga ei olnud ma ise sugugi rahul ning ma kandsin seda rahulolematuse tunnet endaga kaasas mitu head aastat. Nii et järelmaitse on oluline. Ma üldiselt arvan, et mu väitekiri oli ... hm.. elegantne. Elegants, tundub mulle, on suuresti loobumine ning mulle tundub, et paljud doktorandid pingutavad sageli üle, püüades oma väitekirja toppida liiga palju erinevaid mõttearendusi ja argumente. Minu väitekirja aluseks oli väga lihtne, aga uudne idee, mille ma töötasin üsna sirgjooneliselt välja 150 leheküljel. Muidugi tõstatas see palju küsimusi, mille ma peaks pikas perspektiivis arvesse võtma – aga nende küsimustega on mul aega tegeleda kogu ülejäänud elu.

Peale kaitsmist läksime me komisjoni liikmete ning paari lähima sõbraga Grad Clubi ning seejärel restorani (vt. pilti) ning seejärel Devini juurde peole, kuhu tulid ka kõik ülejäänud sõbrad. Kogu õhtu oli kuidagi soe ja helge. Mul on ikka kõvasti vedanud – ülikoolide ja riikide ja inimestega.

Lumesadu 2

Londoni lumesadu on toonud kaasa dramaatilisema pöörde asjade käigus. Praeguseks on selge, et ülikool jääb suletuks ka homme, mil pidi toimuma minu kaitsmisele eelnev avalik loeng. Nii et see on praeguse seisuga tühistatud ning pole selge, millal see toimub. Veelgi hullem, homme peaks Londonisse lendama minu kaitsmiskomisjoni välisliige, kes on minu põhiline oponent. Kui lennujaam homme ei tööta (praegu on see veel ebaselge, aga ilmajaama teatel lumesadu jätkub), siis muutub kogu kaitsmine veidi kahtlaseks. Ühte meililisti, kus ma liige olen, ilmub aegajalt meile sisuga, et väitekiri jäi kaitsmata isiklikel põhjustel. Ma saan võibolla varsti öelda, et väitekiri jäi kaitsmata ilmastikulistel põhjustel.

Riin

Lumesadu

Üht asja tuleb Londoni kohta küll ütelda - lumesadu on siin esmaklassiline. Kui ta juba võtab ette sadada, siis ta sajab - rahulikult, põhjalikult ja ilma allahindluseta. Laupäeval peale minu kohalejõudmist hakkas lund sadama ning täna pandi ülikool kinni. Samasugune lugu juhtus 4 aastat tagasi, kui ma olin just Kanadasse kolinud. Siis oli see päris suur uudis, sest enne seda tuli taoline olukord ette 70ndatel. Seekord asi nii hull ei olnud, sest autod siiski uperdasid sõita. Nii et teed päris kinni ei olnud. Aga sellegipoolest võttis minu muidu 20-minutiline jalutuskäik osakonda 1,5 tundi. Ja kui ma tagasi tulles proovisin taksot tellida, siis tuli välja, et ooteaeg oli 2 tundi. Läbi lume kodu poole uperdades kimas minust mööda kaasdoktorant suuskadel, mis oli ilmselgelt kõige kiirem viis edasi liikuda.

Igatahes, siin teile paar pilti. Kuidas siis on? Kas Londoni lumesadu teeb Tallinna omale ära?

Eile

Täna

Auto

Post

Pink

Veel üks post

Isegi pardid ei pääsenud lumekuhilast turjal

Tagasi Londonisse

Ülehomme varahommikul lendan ma tagasi Londonisse. Üldiselt on täiesti arusaamatu, kuhu need neli nädalat Edmontonis on kadunud. Mul olid muidugi suured plaanid. Ma mõtlesin kirjutada valmis kaitsmisele eelneva avaliku loengu. Ja samuti oli mul plaan kirjutada ümber oma väitekirja viimane osa, mis praegusel kujul meenutab õhust tühjaks lastud õhupalli. On ilmselge, et autoril on jaks otsa saanud/tähtaeg ette tulnud. Peale kaitsmist on mu väitekiri vabalt kättesaadav internetis ja praegusel kujul on seda natuke piinlik üles riputada. Üldiselt on vist tavaline, et väitekirjadel vajub lõpp ära. Aga samas on see ka veidi murettekitav. Mul on tekkinud teatud kahtlus ses suhtes, et kui soravalt ma suudan selle ära kaitsta. Ja mul olid veel igasugused muud plaanid, nagu näiteks ohtralt kreeka keelt õppida, sest mul on komisjonis üks klassikaline filoloog ning ma juba kuulen kõrvus tema detailseid grammatika-alaseid küsimusi. Praeguse seisuga pole ma teinud muud, kui kirjutanud valmis veerandi oma loengust ja see vajab ka ilmselt ümberkirjutamist, sest sissejuhatav osa on liiga pikk. Londonis ilmselt magamiseks eriti aega üle ei jää.

Mu avalik loeng toimub tuleval kolmapäeval ning kaitsmine toimub neljapäeval. Kaitsmine on kinnine. Ma vaatan tõtt nelja komisjoni liikmega, kellest igaüks saab mind umbes poole tunni jooksul küsitleda. Üks liige on osakonnas antiigi peale, teine on samuti osakonnast, aga väljaspoolt antiiki, kolmas on väljaspoolt osakonda (minu puhul, klassikaline filoloog) ja neljas on väljaspoolt minu ülikooli. Kõik komisjoni liikmed on noored ja hakkamist täis. Ja välisliige on minu puhul Verity Harte Yale'ist, kelle vastu mul on suur lugupidamine, ta on väga terav ja põhjalik, meenutab (isegi välimuselt) veidi T. Hallapit. Nii tõotab tulla korralik andmine. Hoidke siis palun pöialt.

Riin

Soojem

Eile läks järsku soojaks. Peale - 27 tundub + 2 suure suvena. Tänavad olid järsku rahvast täis, paar noorukit olid lausa lühikeste pükste väel ning minagi ajasin end voodist välja ja tegin 82. avenüül väikese tiiru (vt. pilti). Üldiselt on mul hakanud tekkima teatud sotsiaalelu. Mõni aeg tagasi võttis minuga ühendust üks teine Killami postdoktorant, Jennifer, kes tegeleb muusikateadusega. Me jõime ühe kohvi ja jäime suhtlema. Ta on selline rahulik, naiselik (et mitte öelda pisut emalik) ning siiralt huvitatud kõigest, mis tema ümber toimub. Eile üllatas ta mind sellega, et ta tuli minuga kaasa osakonna kollokviumile ning kuulas huvitatult lõpuni üsna tehnilise ettekande keskaja filosoofia kohta.

Osakonna enda suhtes pole ma veel seisukohta võtnud. Postdoktorandi staatus on veidi kummaline, selline vahepealne. Sa pole ei faculty ega ka lihtlabane doktorant. Nii et sa pole kummagi osapoole jaoks päris “oma”. Ja pealegi olen ma naisterahvas, mis siin osakonnas torkab kuidagi rohkem silma kui Westernis. Eile olime me Jenniferiga kollokviumil ainsad naised. Ülejäänud olid “pikad prillidega poisid lugemas Russellit”, nagu Cato osakonda iseloomustab. Ja mina läksin pärast ettekannet selle meestekambaga Faculty Clubi, mis meenutas 70ndate stiilis briti härrasmeeste klubi. Pikkade habemetega professorid popsutasid piipu ja jõid õlut. Ükskord pean ma seda kohta salaja pildistama. Mingi hetk toodi lauale õllekannud ja -klaasid ning ma tekitasin vist teatud segadust seeläbi, et ma võtsin endale ka ühe klaasi, mille peale keegi tõi hiilides juurde veel ühe klaasi. Üldiselt on nad mu tegemistega üllatavalt hästi kursis. Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et ma venitasin oskonnale “jaa”-sõna ütlemisega mitu kuud, põhjustades vahest veidi kuulujutte ja guugeldamist, või siis hoopis sellest, et ma olen siin Killam Trusti kaudu. Killam Trustiga käib kaasas arusaamatu elitaarsuse aura. Iga kord kui ma ütlen sõna “Killam”, võtab maad aupaklik vaikus. Eile nõjatus peale õlleklaasi minu poole üks professorihärra, kes uuris otsekoheselt, et kes siis mina selline olen. Kui ma ütlesin, et ma olen uus Killami fellow, toimus tema kehakeeles silmnähtav muutus. Ta tõmbas piltlikult öeldes kõhu sisse ning lisas justnagu piinlikust tundes, et ta teab küll, kes ma olen.

Lisaks osakonna konservatiivsele osale on siin ka alternatiivne seltskond või sõpruskond, kes tegeleb kontinentaalfilosoofia, feminismi ja seksuaalsusega seotud küsimusetega. Tänu Catole olen ma ka sinna seltskonda otsapidi sisse sattunud. Ta võttis mind kaasa ühele olengule ning nüüd sain kutse õhtusöögile juba temast sõltumatult. Ma peaksingi hakkama end vaikselt sättima. Me lähme etioopia restorani. Ma pole varem olnud ülemäära suur etioopia toidu austaja, aga see, mida nad seal restoranis suudavad kokku keerata, on täiesti hämmastav – viib keele alla. Kui keegi peaks mulle kunagi siia külla tulema, siis meie üks esimesi käike saab olema sinna restorani.

Ilusat nädalavahetust!

Nädalavahetus

Mulle meeldib see 9-tunnine ajavahe rohkem kui 7-tunnine. Ma ärkan üles täpselt Aktuaalse Kaamera ajaks. Ma pole kunagi varem seda nii regulaarselt vaadanud kui nüüd.















Stieg Larsson on Põhja-Ameerikas hetkel kõige popim autor. Ta nokitses oma Milleniumi sarja kirjutamise kallal kuskil Rootsi külas õhtuti peale tööd ning hakkas selle avaldamise peale mõtlema alles vahetult enne oma surma 2004. aastal. Praeguseks on sarja esimest raamatut ("Män som hatar kvinnor" ehk "Mehed, kes vihkavad naisi", mis on millegipärast inglise keelde tõlgitud kui "Draakoni tattooga tüdruk") müüdud rohkem kui 30 miljonit koopiat. Hollywood on hakanud sellest sarjast filmi tegema. Rootsi film on juba olemas. Selle raamatu ingliskeelne tõlge polnud parim võimalik, aga plaani tööle hakata lükkas see raamat kenasti ümber. 8 tundi kadus nagu naksti ja raamatut käest ei pannud. Huvitav, miks Eestis pole põnevike kirjutamine au sees. Või vähemalt pole neist suurt midagi kuulda. Kahtlustan, et sellel peab olema midagi pistmist eestlastliku sügavmõttelisuse ideaaliga. Igatahes, kes raamatut ei jaksa lugeda, vaadaku filmi (aga kindlasti rootsi keeles)
















Samuti käin ma tänapäeval igal laupäeval turul, mis asub mu majast viie minuti kaugusel. Inimesed sõidavad sinna kohale teisest linna äärest. Mahetoit on popp ja nalja saab seal ka. Üleüldse on see rohkem laat kui turg, koos pillimeeste, tingimisega ning seekord olid isegi klounid kohal. Muidu on see turg väga kallis (musta leiva ostsin näiteks 60 krooni eest), kuigi väga hea. Ega siin Albertas lihtne pole. Kohapeal eriti midagi ei kasva ning toitu tuleb kohale sõidutada üsna kaugelt, kas Ontariost või üle mägede Briti Kolumbiast.

Talveuni

Selle nädala olen ma sõna otseses mõttes maha maganud. Ilm läks esmaspäeval üleöö külmaks, viieteist plusskraadist sai järsku viisteist miinuskraadi. Mul juhtus Londonist ärakolides selline lugu, et panipaigast varastati ära kastitäis asju. Ma arvan, et see kast varastati ära peamiselt seetõttu, et selles olid kõlarid, mille ma kellegi käest kasutatud peast 10 dollari eest olin ostnud. Aga paraku juhtusid selles kastis olema ka minu talveriided. Nii et ma astusin Alberta kurikuulsale talvele vastu sügisriietes. Ma sain Catolt komplekti salle-kindaid-mütse, aga ilmselt tuleb lähipäevil külastada kõigi mallide esiisa, West Edmontoni Malli, mis oli maailma kõige suurem mall kuni aastani 2004, mil mingi aasia hüpermall ta troonilt lükkas. Igatahes olen ma peale igat jalutuskäiku osakonda (üks ots on oma 40 minutit, sest keegi pole viitsinud ühistranspordi süsteemi endale selgeks teha) pugenud teki all ülessoojenema ja selle käigus muidugi magama jäänud. Eilseks oli mul pilet hokimängule Edmonton Oilersi (õlitajad?) ja Chicago Blackhawksi vahel. See oleks olnud mu esimene hokimäng. Magasin maha. Äratuskella ka ei kuulnud. Ööd on ka 10 tunnisteks veninud. Ma ei tea, kas see on tingitud vahepealsest väitekirja kirjutamisega seotud magamatusest või on see asjade loomulik käik. Cato sõnul langeb kogu Edmonton südatalvel talveunne. Inimesed istuvad oma korterites, magavad, söövad ja võtvad kaalus juurde – võibolla mul on see hiberneerumine alanud lihtsalt veidi varem.

Täna käisin kuulamas Joan Roughgardeni ettekannet. Ta on kuulus bioloogiafilosoof-feminist-evolutsiooniteoreetik, kes oli kohale toonud mitmesajapealise auditooriumi. Ta rääkis muidugi seksuaalsusest, soorollidest ning näitas palju loomade pilte. Sellised asjad rahvale ikka meeldivad. Peamiselt vaidles ta täna vastu Darwini seksuaalse valiku teooriale, mille kohaselt paaritumise eesmärk on paljunemine ning liigi emased valivad paaritumiseks välja parimate geenidega isased. Isased on seejuures atraktiivsemad ja aktiivsemad ning emased on sisuliselt peibutuspardid. Ta tõi välja hulga fakte ja argumente, mis selle teooria kahtluse alla seavad. Näiteks on 300 (!) liigi seas väga levinud homoseksuaalsed suhted, mis võiks viidata sellele, et paaritumise eesmärk ei ole tingimata paljunemine, vaid see võib olla lihtsalt sõpruse või sümpaatia väljendus. Samuti on järjest avastatud isendeid, kes on osutunud isasteks (seemendajateks), näiteks isased pardid, kes näevad välja täpselt samasugused nagu emased pardid ning keda seetõttu peeti pikalt emasteks. See seab kahtluse alla väite, et isased on alati atraktiivsemad. Ja kogu parimate geenide jutt toob kaasa paradoksi. Kui emased valiksid ainult parimate geenidega iseseid, peaksid halbade geenidega isased välja surema – aga selleks, et valik saaks toimuda, peaks neid halbade geenidega isaseid kuidagi ikkagi juurde toodetama. Ja nii edasi. Oma alternatiivsest teooriast (mida ta töötab välja Havail asuvas laboris ning mille väljatöötamise eest mitu juhtivat ülikooli talle raha maksavad) räägib ta täpsemalt homme. Aga üldiselt oli ta ettekanne vägagi inspireeriv. Ostsin seepeale oma maja kõrval asuvast raamatupoest Dawkinsi hiigelpaksu raamatu evolutsioonist. (Ohoh, vaatasin just tema wikipeedia lehekülge ja tuleb välja, et tegemist on muuhulgas transseksuaaliga. Johathan võttis 52 aastaselt Stanfordist õppevaba aasta ning tuli tagasi Joanina). Igatahes, võin homme tema ettekandest edasi rääkida. Kui ma just seda maha ei maga.

Riin

Edmonton 2

Ma lubasin järgmise Edmontoni loo kirjutada inimestest, kes on veidi erinevad ontariolastest. Londonisse kolides oli minu jaoks üks üllatavamaid avastusi see, et kohalike võrreldes olin ma suhtlussituatsioonides vägagi kohmakas, nagu karu ballisaalis. Mis muidugi kõigutas minu arvamust, et ma olen üsna hea (või vähemalt diplomaatiline) suhtleja. Mul võttis neis situatsioonides ujuma hakkamine ikka omajagu aega. Ma ei arva, et ameeriklaste viisakus on tingimata pealiskaudne (nagu sageli öeldakse), see on lihtsalt väga teistsugune ning alguses pead sa pidevalt tegelema tõlkimisega. Näiteks kui keegi sind joviaalselt hüüatades tervitab, siis ei tähenda see seda, et tal on tõesti hea meel sind näha (mida see Eestis tähendaks), vaid lihtsalt “tere” või “näed, sina ka siin”. Edmontonis on rollid muutunud. Siin olen ma taas kord üsna hea suhtleja. Paar korda on ette tulnud seda, et ma olen mõnd tuttavat nägu (kedagi, kellega ma olen varem osakonnas juttu rääkinud) kohvikus kohates joviaalselt tervitanud, et “näed, sina ka siin”, mis on inimeses ilmselgelt kimbatust tekitanud. Samasugust kimbatust kohtasin ma oma naabrite juures, kui ma püüdsin uurida, et vahest mul õnnestuks kellegiga interneti ühendust jagada. Siin majas on igaühel oma ühendus ning jagamine võiks ju olla kõigi jaoks odavam.Mõlemad naabripoisid tammusid silmsidet vältides jalalt jalale ja leidsid, et võibolla ma peaks kellegi teise juures proovima. Lõpuks see mul ikkagi õnnestus, aga üldiselt tundub, et inimesed on üle keskmise omaette nokitsejad. Kuigi ma täpselt ei saa veel aru, mis viisakuse aste ja reeglid siin kehtivad, tundub mulle olukord olevat pigem eestipärane kui ameerikalik.

Sel on oma head ja vead. Ma olen seda eriti tajunud ametnike-teenindajatega suheldes. Üks tädi, kellega ma elektri asju ajasin, ilmutas mu küsimuste peale väga kiiresti väga suurt kannatamatust ning ei proovinudki seda varjata. Alguses tekitas see minus heldimust, tuli nii tuttav ja kodune ette. Aga kui sama olukord kordus tädiga, kellega ma bussipiletite asju asjasin, siis hakkas see mind ärritama. Ma ei ole harjunud, et teenindajad minu peale Kanadas plärtsuvad, eriti kui mina olen nende vastu väga viisakas. Tuli meelde vana vene tõde, et lugupidamise saavutamiseks ei saagi ülemäära viisakas olla. Teisalt jällegi (ja see on asja hea külg) on inimesed siin kuidagi hoopis selgepiirilisemad ja läbipaistavamad. Londonis ei saanud ma kunagi lõpuni aru, et millal siis inimestel on hea meel sind näha ja millal nede joviaalsus tähendab lihtsat “tere”. Siin paistavad suhted olevat kuidagi selgemad. Ma arvan, et vastupidiselt Londonile, kus tutvuste loomine oli väga lihtne, aga läheduse saavutamine üsna raske, võiks siis kehtida vastupidine – tutvuste loomine raske, aga sisukama suhte loomine lihtsam. Ma huviga vaatan, kuidas mul see elu ehitamine siin minema hakkab. Õnneks on siin Catherine (alumisel pildil), kes Londonis oli peamiselt Nici sõber ning kes sealt juba minu teisel ülikooli aastal ära kolis. Me oleme päris palju aega koos veetnud ning ma tõesti naudin tema seltskonda ning mahlakat huumorisoont. Eks näis, kas meie tihe suhtlemine on tingitud minu sotsiaalsest vaakumist või võiks sellest kujuneda midagi sõpruselaadset.

Riin

Korter

Terve eelmise nädala elasin ma oma sõbra poiss-sõbra korteris, kes oli sobivalt Montrealis konverentsil. Sel nädalal kolisin siis lõpuks oma korterisse. Selle korteri leidmine võttis mul plaanitust rohkem aega. November pole kolimiseks kõige parem kuu, rahvaste liikumine toimub septembris ja siis uuesti jaanuaris. Samas on väga hea, et ma võtsin kolimise ette ikkagi nüüd ja mitte jaanuaris, sest kõige parem viis korterit leida on majade vahel ringi jalutada ning vaatada, kus on sildid väljas. Ma arvan, et ma jalutasin kokku oma mitukümmend kilomeetrit ning seda oleks olnud jaanuari külmuses oluliselt keerulisem teha. Samuti võttis mul veidi aega üürihinna ja asukoha suhte väljaselgitamine. Üldiselt on siin üürihinnad kallimad kui Londonis, seal sai ühe magamistoaga (ehk meie mõistes kahetoalise) korteri kätte kuskil 650 dollari eest kuus, siin alates 850 dollari eest kuus. Aga hind sõltub muidugi ka asukohast. Edmontonis on kõige parem elada 82 Avenüü lähedal, sest kuigi 82 Avenüü ei asu kesklinnas, on see selle linna süda, tundub mulle. See on suhteliselt pikk tänav, kus asuvad restoranid, kohvikud, poed, kinod, teatrid jne, ning see tänav ristub mingil hetkel ülikooli linnakusse mineva tänavaga. Lõpuks tundsin ma selle tänava ümbruskonda nagu oma kümmet näppu, aga kõige parema pakkumise väljavalimine polnud sugugi lihtne - kui üür oli mõistlik, siis oli korter ise veidi õrjetu, kui korter oli vinge, siis oli jälle üür väga kõrge.

Lõpuks läks mul väga hästi, ma arvan. Ma üürisin korteri, mis asub ühe tänavavahe kaugusel 82 Avenüüst, 5 minuti kaugusel Edmontoni turust, kus kohalikud farmerid laupäeviti aastaringselt oma kaupa müüvad ning 10 minuti kaugusel suurest toidupoest. Ma maksan 1000 dollarit kuus, aga see korter on suur (ma arvan, et seal on vähemalt 65 ruutu), hiljuti renoveeritud, puhas ja korras, hästi suure köögiga ning rõduga (mida peetakse siin luksuseks). Ausalt öeldes ma polegi vist varem nii edevas koretris elanud. Ma arvan, et see on seda väärt. Talved on siin ju ikkagi külmad ning inimesed istuvad peamiselt kodus ning söövad. Lisan siia paar pilti. Hoolimata sellest, et ma olen viimastel päevadel erinevatest poodidest, Ikeast ja mujalt, kärutäite viisi kola koju vedanud, on korteris endiselt üsna lage. Aga lagedus pole paha, mul on vähemalt piisavalt ruumi ringi jalutada, sest ma mõtlen ju ringi liikudes.

Riin

Edmonton 1

Mu esmamulje Edmontonist on vägagi sümpaatne. Tegelikult on mul kogu aeg olnud tunne, et see kant võiks mulle meeldida. Hoolimata sellest, et londonlased mu Edmontoni kolimise plaani peale silmi keerutasid ning mitu korda üle küsisid, et kas ma ikka tean, kui külm seal on. Tuleb tunnistada, et soodsa esmamulje tekkimises on ilmselt mänginud rolli erakordselt (ja aastaaja kohta ebatüüpiliselt) ilus päiksepaisteline ilm. Siinne ilm on olnud sel nädalal soojem kui Londonis või Tallinnas. Nii et ma olen saanud rahulikult ringi kõndida ja vaadata. Mõned asjad on tajutavalt teisiti.

1. Kliima. Ma olen senini elanud suhteliselt niiske kliimaga paikades. Eesti on niiske ja London on veelgi niiskem. Londonis olid neil isegi kasutusel sellised masinad, mis mürinal majadest niiskust välja imesid. Siin on meeldivalt kuiv kliima. Seda on tunda õhust. Õhk on hästi värske ja puhas ja magus. Hingamine on omaette nauding. Ja tänu kuivusele ei ole ka talved loodetvasti kõige hullemad, siinne -35 peaks olema eesti -20. Kuiv külm ei roni läbi kontide ja sellega on lihtsam ära harjuda, pealegi saab siin talv läbi rattaga sõita, mis mulle Rootsis elades väga meeldima hakkas.

2. Avarus. Alberta on kujutab endast hiigelsuurt preeriat, mis on ümbitsetud Kivimägedest. Calgaryst Edmontoni poole lennates võttis mul aknast avanev vaade alguses suu lahti. Mägede lumiste tippude vahel lainetas hiigelsuur rohuväli, ühtegi puud ei hakanud silma ja ainult mõni üksik maja. Edmontoni piiri peal sai lauspreeria otsa, siin on ka metsi ja orgusid. Aga siin on ikkagi tunda sellist avarust, mida ma ei ole varem kogenud. Taevas on kuidagi hästi kõrgel. Taevakaar on näha isegi kõrgete pilvelõhkujate vahelt. Kui sa just otse maha ei vaata, siis on võimatu taevast mitte näha - sinine taevas vaatab vastu igast kohast. Selles on midagi ...hm.. ürgset. Sellise taeva all tunned end sipelgana.

3. 70ndad. Alberta on tänu naftavarudele Kanada rikkamaid provintse. Edmontoni õitseaeg oli 70ndel, mil see linn kasvas poole võrra ning mil toimus põhiline ehitustegevus. Peale seda saabus masu ning vahepealsetel kümenditel pole eriti palju midagi juurde ehitatud. See tähendab, et selles linnas valitseb 70ndate teema, mis pole sugugi närtsinud ja väsinud. Vastupidi, kuigi nad pole eriti midagi juurde ehitanud, on nad omal ajal ehitatut kenasti korras hoidnud ja renoveerinud. Nii et see 70ndate joon on väga stiilipuhas ning veenev. Mulle tundub, et kohalikud veidi häbenevad oma 70ndate domineerimist, aga mulle see väga meeldib. Annab sellele linna oma näo. Ja peale on 70ndate arhitektuur oluliselt põnevam kui moodne funktsionalism. Nii et Edmonton on Chicago kõrval teine Põhja-Ameerika linn, mis on mulle esteetiliselt põnev, kus on võimalik lihtsalt ringi jalutada ja vaadata.

Ma lisan siia mõned esimesed pildid sellest linnast (mul ausalt öeldes läks siin isegi pildistamine meelest vahepeal) ja järgmine kord räägin teile inimestest, kes on ka siin kuidagi teistsugused.

Riin

Kolimine

Võtan siin praegu hoogu, et hakata täistuuridel pakkima. Homme hommikul 7.30 läheb mul lennuk Edmontoni. Mul on viimasel ajal olnud piisavalt kiire, nii et ma pole saanud Edmontoni kolimise üle mõtteid mõlgutada ega seda kolimist ette valmistada. Hetkel pole mul täpset aimu, mida see linn endast kujutab (peale selle, et seal on suhteliselt külm) ning kus ma seal elama hakkan. Õnneks mul on seal üks tuttav, vana UWO tudeng, kelle juures ma saan alguses paar päeva elada. Ma arvan, et kui mul õnnestus omal ajal Berliinis 1,5 päevaga korter leida, siis see võiks ju õnnestuda ka Edmontonis, kuigi see kanada asjaajamine on muidugi suhteliselt aeglane ja põhjalik.

Üldjoontes valdavad mind Edmontoni kolimise suhtes umbes samasugused tunded nagu omal ajal Kanadasse kolimise suhtes. Ja need tunded Kanada suhtes pole iseenesest kuhugi kadunud, nii et neile tuleb lihtsalt üks kiht tundeid peale. Esiteks tundub Edmonton mulle väga kaugena. Sinnalend võtab aega peaaegu sama kaua kui Inglismaale lendamine, oma 5 tundi. Ja piletihind pole ka eriti erinev - mõlemast Londonist on Edmontoni lendamine umbes sama kallis. See riik on lihtsalt nii kuradi suur. Teiseks tundub mulle Edmontoni minek kuidagi ajutine. Mu kanada elu on ju ikkagi Londonis ja tegelikult elan ma üldse Eestis. Iseenesest peaks muidugi proovima rohkem kohal olla, antud kohas ja antud hetkes. Seda enam, et mul tegelikult pole sugugi kahju Londonis kui kohast ära kolida - neli aastat on selle linna jaoks piisavalt pikk aeg. Ja samuti tunduvad Edmonton ja Alberta üldiselt väga põnevatena. Alberta võiks olla hoopis "kanadalikum" kui Ontario, mis asub ikkagi Ameerika piiri ääres ning on üldse väga ameerikalik. Ja pealegi on põhjas asjad alati veidi teisiti - värvid on kirkamad, õhk kargem, preeria ja mäed, virmalised ja karud. Ja lõppeks on need järgmised kaks aastat ikkagi üsna eriline aeg. Ma ei usu, et mul elus tuleb kunagi ette veel selline olukord, et mul pole kohustusi ning mulle makstakse raha (ja suhteliselt head raha) selle eest, et ma tegeleksin sellega, millega ma niikuinii tahaksin tegeleda.

Aga nüüd üks-kaks-kolm pakkima.

Riin

Väitekiri!

VALMIS!

Ma mõtlesin, et ma ütlen selle ära. Ma istun hetkel kraaditudengite klubis, joon sõpradega õlut ja järgmised päevad on täis igasugu tegemisi. Ja hetkel pole enesetunne sugugi paha. Eriti arvestades, et ma pole paar päeva järjest eriti palju maganud ning et kuu aja eest oli mul ainult pool tööd valmis.

(Suure tõenäosusega doktor,)

Riin

Koolitee

Jalutasin täna koos fotoaparaadiga osakonda (osakond on muide sellesama ülemise pildi peal) ning siis mööda Thames'i jõe äärt tagasi. Tagasitee kujunes oluliselt pikemaks, sest park hakkas igas suunas hargnema, ilmusid järjest uued sopid. Vahepeal jooksis vastu mõni tervisesportlane, aga muidu võis täiesti ära unustada, et linn asub kahe sammu kaugusel. Väga lihtne on siin kujutada indiaanlasi ringi askeldamas. No ja muidugi olen ma need suurepärased pargid avastanud vahetult enne seda, kui ma hakkan ära kolima. Igatahes, selline sügis on siin niisiis.

Riin

Pulm

Ma alustan ilusti otsast peale, et need, kes ise kohal ei olnud, ikka ülevaate saaksid. Viimati kirjutasin ma teile Toronto lennujaamast, kus mul oli plaan end esimesel võimalusel magama keerata. Nii see päris ei läinud. Mul sattus olema selline lend, kus lennuk hüppas nii, et isegi need, kes magada püüdsid, ärkasid üles. Nii et kui ma neljapäeva hommikul Zürichisse jõudsin, polnud ma kaks ööd maganud ning Anti, kes mul lennujaamast peale korjas, väitis, et ega ma eriti selget juttu polnud rääkinud. Neljapäev oligi parasjagu udune, aga reedeks olin juba taastunud ning peale seda kui härra Murre oli kohale jõudnud, hakkasime mööda maalilisi külavaheteid sõitma Murgi suunas, kus toimus pulm. Murg on väike küla või linnake, mis asub sümboolselt Zuozi (kus töötab blond) ja Zürichi (kus töötab Clerg) vahepeal. Ma saan aru, et seal toimus üks nende esimesi kohtinguid ning Murgi lähedal asub klooster, kus on tegev Clergi isa vend Alfi, kes nad laupäeval paari pani. Pruutpaar oli meile kinni pannud lofthotelli, kust avanes hingemattev vaade (vt. ülemist pilti), ning kus meie käsutuses oli suur katusekamber koos köögiga, kus me kõik pidasime reede õhtul pisikest pidu.

Laupäeval oli meil kell 8 hommikul äratus ning siis läkski pulmaks, mis kestis pühapäeva varahommikuni. Väidetavalt oli tegemist tüüpilise šveitsi pulmaga: kõigepealt kiriklik laulatus, seejärel vastuvõtt kiriku lähedal asuvas restoranis ning õhtul õhtusöök valitumale seltskonnale Murgis. Kirikusse jõudes läks lahti suur musitamine; ma polnudki varem aru saanud, et ma olen aastate jooksul tundma õppinud tervet hulka šveitslasi, keda oli vaja kõiki üle musitada. Näiteks olid kohal muidugi kõik Zimmermanid (ehk see pere, kelle juures Katz elas oma vahetusaastal), kellest enamust ma polnud näinud oma 7-8 aastat. Laulatus oli väga ilus, Alfi nägi välja väga imposantne (hoolimata sellest, et enamus tema saksakeelsest kõnest läks minu jaoks kaotsi, olin ma veendunud, et see pidi olema tabav ja terav). Ja Mannu laulis ning kõigil võttis silma veidi niiskeks, tundub mulle. Pruut nägi välja erakordselt ilus, nagu säraküünal oma imeiluses valges kleidis ja sinise peapaelaga (see peal maksis väidetavalt rohkem kui kleit, aga see oli kuidagi väga katzilik element). Vastuvõtt oli samuti ilus. Pakuti (üllatavalt maitsvat) kartulisalatit ja eesti musta leiba (igale Eestist tulijale oli antud ülesanne võtta kaasa 5-10 pätsi leiba), Mannu jälle laulis ning vastuvõtu lõpul visaks Katz pruudikimpu, mis Andreal õnnestus kinni püüda kolmandal katsel. Enne seda kukus see kimp kaks korda mütaki maha ning inimesed hüppasid kahte lahku. Andul õnnestus see telefoniga lindile võtta ning Keiul oli pikalt seletamist, et miks ta otse tema suunas lendavat kimpu kinni ei püüdnud.

Õhtusöök toimus uuesti Murgis, meie hotelli lähedal restoranis, mille varendalt avanes jälle täiesti rabav vaade. Ma arvan, et ilusamat kohta pulmaks pole lihtsalt võimalik leida. Mis mind selle õhtusöögi juures üllatas (ja mis kindlasti polnud ühele keskmisele šveitsi pulmale tüüpiline) oli see, et üsna kiiresti läks selliseks tantsuks, millesarnast ma pole ammu näinud. Kõik tantsisid, mitte keegi ei istunud. Üks Katzi kolleeg oli talle öelnud, et midagi sellist ei tuleks tavaliselt kõne allagi, aga nüüd tuleb Katz, võtab kaasa paar eestlast ning šveitslased peavad seepeale näitama, et nemad oskavad ka ja isegi paremini. Kokkuvõttes olen ma väga rahul, et ma ikkagi selle üle-maailma-lendamise ette võtsin. Nüüd ma olen kaks päeva järjest ärganud kell 3 öösel, aga ongi hea rahulik kirjutada.

Riin