Saturday, May 30, 2009

Eestlasest minus

Ameerikas elanud inimesed on mõnikord ütelnud, et see on neid muutnud palju avatumaks. Enda puhul ma pole eriti märganud, et kolm aastat Kanadas oleks minusse mingi erilise jälje jätnud. Ma olen ikka samasugune eestlase jurakas nagu ennegi, ainult ma olen sellest hoopis teadlikumaks saanud.

Kanadas olin ma algul rabatud sellest, kuidas täiesti võõrad inimesed täiesti suvalises kohas (nt. liftis või bussipeatuses) mulle ütlesid, et ma näen hea välja või et mul on ilusad juuksed, või et neile meeldivad mu kingad. Ma muutusin ehteestlaslikult kahtlustavaks, et miks nad seda mulle ütlevad ning kas neil on mingi tagamõte. Kui see aga hakkas korduma piisavalt tihti, siis sain ma aru, et neil ongi selline komme ning kõige suurem tagamõte selle juures võib olla see, et nad tahavad teada, kus ma juuksuris käin või kust ma oma kingad ostsin. Eestlase puhul – kogu oma otsekohesuse juures, mille üle me justkui veidi uhked oleme – tuleb sellist siirast komplimenti ikka üsna harva ette. Ses suhtes pole ma mingi erand. Näiteks ükspäev olin ma sünnipäeval, kus ma üle mitme aasta nägin vana klassivanna naist, kes nägi väga hea välja. Ma mitu korda vaatasin ja mõtlesin, et ta näeb ikka kuradi hea välja. Ja siis alles tükk aega hiljem taipasin, et mille kuradi pärast ma seda talle siis ei öelnud. Tõesti, nagu oleks suu vett täis. Tuleb ennast teadlikult kasvatama hakata.

Teine asi, millega tuleks veidi tegeleda, on näoilme. See Ameerika alatine “keep smiling” on paljuski müüt, see kehtib teenindussfääris, aga mitte igapäevaelus. Keskmise kanaldase näoilme on kas neutraalne või pigem muhedapoolne. Keskmise eestlase näoilme on kas neutraalne või pigem mornipoolne, vahest isegi veidi kuri. Ma olen paar korda vanalinnas käinud, ning üldiselt võib üsna eksimatult teha vahet välismaalastel ja eestlastel. Viimaste nägu on selline selge või naerune, eestlaste nägu on pilves, nagu oleks midagi pahasti kogu aeg. Seepeale hakkasin ma iseennast kõrvalt jälgima ja leidsin, et ega lood pole palju paremad. Eriti siis, kui mul on selge siht silme ees, ajan ma kulmu kipra ja hakkan astuma.

Kolmas asi, mida ma sel aastal olen eriti selgelt tähele pannud, on teatud vastuolu eestlase loomuses. Eestlases on peidus mingi kummaline segu vabadushimust ja uhkest oma moodi tegemisest ning teisalt kuulekusest ja paindumatusest (“vene seadusi saksa täpsusega”, või kuidas see ütlus eestlaste kohta kõlaski). Näiteks tekkis mul aastakonverentsile sõites tungiv vajadus kasutada tualetti. Peatusime siis mingi kaupluse ees, kus üks müüja minu küsimuse peale kõhklevaks muutus ning juhatas mind teise, nooremapoolse müüja juurde, kes teatas kindlal häälele, et “ei saa, pole lubatud”. Mis mõttes pole lubatud? Kes seda kontrollib? Ohjahh. Aga manan nüüd naeratuse näole ja hakkan muru niitma.

Riin

Paar Randvere pilti ka:









Wednesday, May 27, 2009

Konverentsi pildid

Sain hunniku konverentsi pilte ja kuna mõned on päris toredad, riputan üles.



















Monday, May 25, 2009

Sellest, kuidas eesti filosoofia oli Tuksis

Ma olin nädalavahetusel eesti filosoofia aastakonverentsil, mida sel aastal korraldas TLÜ, täpesemalt EHI. Ma ütleks, et see oli senistest kõige parem konverents. Esiteks oli see esimene konverents, mida toimus linnast väljas, Tuksis. Kui silmas pidada seda, et taolise konverentsi eesmärgiks peaks olema need 60-70 inimest, kes sealt osa võtsid, omavahel tuttavaks teha, siis maakoht loob selleks kindlasti paremad võimalused kui linn, kus inimesed peale ettekannete lõppu ära hajuvad. Kui panna need muidu siiski üsna ebasotsiaalsed filosoofid kolmeks päevaks koos sööma, koos magama ja saunas käima, siis on tulemus hoopis teine. Minagi sain tuttavaks mitmetega, keda ma nägupidi teadsin juba ammu, aga kellega ma polnud varem pikemalt rääkinud, ning kes – nagu välja tuli – on kõik väga põnevad isiksused. Mingis mõttes aitas kaasa isegi sombune ilm – ilusa ilma korral oleks rahvas võib-olla metsade vahele või mere äärde valgunud, sest Tuksi on äärmiselt looduskaunis koht. Minagi viilisin ühelt sessioonilt kõrvale ja jalutasin mere äärde ning ma polegi vist varem tähele pannud nii palju rohelise värvuse erinevaid toone, mille see sombune ilm kuidagi eriti hästi esile tõi.

Teine uuendus oli see, et ettekannetele jaoks oli ette nähtud ainult 15 minutit, millele järgnes 15 minutit arutelu-küsimusi. Ma mäletan, et kui TTÜ tõmbas kunagi ettekannete aja 20 minuti peale, siis tekitas see palju ärevust, sest kõigile tundus, et 20 minutit on liiga lühike aeg oma mõtte edasiandmiseks. Ja 15 minutit on ju veel radikaalsem. Mina olin ka veendunud, et kõik lähevad üle aja ning ehikate päevaplaan lendab vastu taevast. Tegelikult hakkas see 15-minuti formaat kuidagi väga hästi tööle. Ühelt poolt sundis see ettekandjaid rohkem pingutama, et mingigi mõte selle asja sees edasi anda, mis ühtedel õnnestus paremini, teisel halvemini. Teiselt poolt oli see väga kuulajasõbralik, hoidis sind värske ja ärksana, samas kui nt. 30- võ 40-minutiste ettekannete (eriti, kui need on igavad või kaotad vahepeal järje) kuulamine võib ikka ropult ära väsitada. Nii et laupäeval kuulasime me ettekandeid 10st hommikul kuni umbes 8ni õhtul ning olime seepeale veel nii reipad, et pidasime sinna otsa kolme-tunnise sümpoosioni selle kohta, et mis on autoriteet filosoofias ning mis see filosoofia üldse on.

Ettekannete poolest oli see konverents kirev nagu papagoi. Neid oli tõesti seinast seina. Alates rangest analüütilisest lähenemisest kuni padu spekulatiivse metafüüsikani, sinna vahele ettekanne jooksufilosoofiast (jah, tuleb välja, et selline asi on olemas), malefilosoofiast, platoonilisest armastusest ja nii edasi. Kontrast Põhja-Ameerikaga, kus kõik ettekanded on enam-vähem ühte nägu ja samas formaadis, oli igatahes väga terav. Ja võib-olla seetõttu, et kõik ettekanded olid nii erinevad ning kellegil ei olnud jõupositsiooni, ei lahvatanud teravad vaidlused selle üle (nagu seda varasematel aastatel on siiski juhtunud), et kas see, mida teine teeb, on ikka üldse filosoofia – kõik olid kuidagi sõbralikud üksteise vastu. Mis puudutab minu ettekannet, siis läks see väga soravalt, vahest liigagi soravalt. Seda enam, et mu ettevalmistus oli üsna puudulik, ma valmistasin selle põhimõtteliselt ette ühe pika jalutuskäigu jooksul Tuksi metsades ning mul polnud aimugi, kas see mahub 15 minuti raamesse. Juhtus see, et ma jõudsin ära öelda kõik, mida tahtsin ja lõpetasin 14. minutil ning olin üldse nii selge ja sorav, et pärast keegi ütles, et ma oleks nagu luuletust esitanud.

Ja lõpetuseks minu ettekannete top 3: Lipping (mitte ainult oma efektse ettekande, vaid ka sümpoosionil etteloetud eesti filosoofia hetkeolukorra kokkuvõtte tõttu), Luure (kelle ettekanne koosnes ühest intrigeerivast lausest, peale mida ta asus kohe küsimustele vastama ning oli seejuures nii hoogne, et kõik saalisistujad ärkasid üles ja mõtlesid kaasa) ning Roomet (kes ei takerdunud ettevalmistavatesse küsimustesse, vaid rääkis lõpuks ometi sellest, mis teda ennast kõige rohkem huvitab ning tegi seda väga säravalt).

Riin

Thursday, May 14, 2009

30

Ma olen juba peaaegu kaks nädalat olnud 30 ning proovinud mõtelda selle peale, et kas ja mida see võiks tähendada. Ega ma midagi erilist pole välja mõelnud. Eks see mingisuguse piiri ületamist võiks tähendada, peale mida sa oled ametlikult “tükk vana inimest”, nagu mu ema tavatseb öelda. Teisalt aga on valikud, mis võiks sellise piiri ütletamist tähistada (nt. pere loomine ja püsiva töö leidmine) ning mis kunagi vast seostusid eelkõige 20ndatega, ühe enam lükkumas 30ndadesse. Nii et selle numbri tähendus on ilmselt üha individuaalsem. Ja kindlasti on see seoses ka valitud erialaga. Baleriinile tähendab see karjääri lõppu, samas kui kettaheitja viskab rahulikult ketast edasi ning akadeemilises vallas tegutejatel see niinimetatud karjäär mingis mõttes alles algab.

Üks asi, millest ma olen hakanud viimasel ajal üha selgemalt aru saama, on see, et vananemine (või vähemalt hästi vananemine) pole sugugi miski, mis juhtub iseenesest, vaid miski, mis tuleb higiga välja teenida. See, et saada pooltki nii vingeks ja särasilmseks mutiks nagu näiteks Marjustin, nõuab ikka parajat pingutust, ei mingit käsipõsakile laskmist. Ja mulle tundub, et 30ndates on selline käsipõsakile laskmine, mida võib ilmselt ka laiskuseks nimetada, hoopis lihtsam tekkima. Ma pean siin silmas eelkõige intellektuaalset laiskust, ärksuse kaotamist. See võib olla tingitud näiteks mingisse (ükskõik kas siis pere- või tööalasesse) rattasse sattumisest, või, veel hullem, tunde tekkimisest (mille eest keegi pole vist lõpuni kaitstud), et olengi kunn valmis ja kõik ongi justkui juba teada. Nii et ma olen küll kindlasti nõus sellega, et 30 ütleb inimese kohta rohkem kui 20 või 25. Kui 20ndates on kõik noored, ilusad ja paljulubavad, siis 30nesel on juba oma selgepiirilisem nägu, sa ei osta enam siga kotis. Samas ei arva ma, et kui sa oled 30nda piiri roosa, rõõmsa, erksa ja mittekibestuna ületanud, siis ongi asi vask. Ma arvan, et suurem töö alles hakkab.

Ja kui uskuda oma mõned aastad vanemate professorite juttu, siis peale 30nda piiri ületamist peaks enam vähema paugust juhtuma esiteks see, et ainevahetus jääb seisma ning teiseks see, et bioloogiline kell hakkab tiksuma. Eks näis. Aga ma siiski siiralt loodan, et kui pauk käib, pole mina puu otsas.

Riin

Monday, May 11, 2009

Raamatukogudest

Ma hakkasin kirjutama oma Eesti muljetest, aga see jupp raamatukogu kohta sai nii pikk, et ma riputan praegu üles ainult selle. Ma sattusin ükspäev rahvusraamatukokku ning see tõi minus esile minu ammused kriitilised tundmused selle raamatukogu suhtes, nii et võibolla ongi paras see endast välja kirjutada. Esiteks – kuigi minu teada pole seal erilisi käsikirju, mida valvata, on turvakontroll sama range nagu lennujaamas. Turvaväravatest tuleb end sisse murda turvemehe valvsa pilgu all ning kaasavõetud joogid tuleb ära tarbida värava taga (nagu ma seda omal nahal kogesin). Kotti kaasa võtta ei saa, vaid kõik raamatud (mida mul on reeglina kaasas päris palju) ning muu kola tuleb laduda läbipaistvasse kilekotti (nagu lennujaamaski). Kui sul neljandal korrusel maha istudes peaks tekkima tahtmine esimesel korrusel kohvi juua (mis mulle on töötades möödapääsmatu), siis sa pead oma asjad uuesti läbipaistvasse kotti toppima ja läbima turvakontrolli, mille tulemusel võtab kogu see protsess nii palju aega, et tagasi ülakorrusele jõudes on imepisikese kohvi mõju ammu lahtunud. Mina lahendasin selle probleemi nii, et tellisin endale kohe kolmekordse kohvi ning selle asemel, et tuua mulle üks suur kruus, tõid nad mulle kolm pisiket kohvi. Nii ma seal siis istusin, kolm tassi nina all, ning kujutasin ette muiet oma kanadalastest sõprade näol. Teiseks – raamatukogu on avatud ainult kaheksani, mis tähendab, et seda saavad kasutada peamiselt need, kel päevad on millegipärast vabad, s.t. kes ei käi ei tööl ega koolis. Kolmandaks – rahvusraamatukogust ei saa välja laenutada raamatuid! Kui need kaks viimast punkti ühendada, siis tekitab see tõsise küsimuse selle kohta, mis on selle raamatukogu eesmärk. Sellegipoolest on vahepeal toimunud edasiminek, sest veel umbes aasta tagasi oli raamatukogu avatud vaid kuueni ning on kuulda jutte, et nad kaaluvad, kas mitte hakata inimestele raamatuid välja laenutama.

Igatahes on see kardinaalselt erinev keskmisest põhja-ameerika raamatukogust, mis on kõigile avatud (ainult raamatute laenutamine toimub kaardi alusel) ning avatud keskööni või vähemalt hiliste õhtutundideni. Seejuures pole raamatukogu ainult töökeskkond, vaid ka sotsiaalne keskkond, kus inimesed kohtuvad, töötavad, magavad, söövad. Kanada põhjal on mul jäänud mulje, et noorte seas on raamatukogu üks armastatuim kohtumis- ja ajaveetmispaik. Nii et kokku ei saada “kooli taga”, “maja ees” või mingis muus kohas, vaid raamatukogus, kus siis üheskoos aega veedetakse ja õpitakse. See toob muidugi kaasa selle, et raamatukogus valitseb paras melu ja sumin, mida nad on leevendanud erinevate vaikusastmetega ruumide eristamise kaudu (alates näiteks ühistöödeks mõeldud ümarlaudadega saalist kuni individuaalsete õppimiskambriteni). Mulle selline melu tegelikult meeldib. See tähendab, mulle meeldib see, et ma saan suvalisel hetkel püsti karata ja ringe teha, sest ma mõlten paljuski käies, vahepeal käsipõsakil tukkuda ning lugemise kõrvale kohvi lürpida. Sellise käitumise peale viskaksid nad mind rahvusraamatukogust ilmselt välja.

Järgmine kord kirjutan midagi vähem kriitilist,
Riin

Saturday, May 2, 2009

Aklimatiseerumine

Täna võtsin jet lag'i ja pidevalt silma tikkuva une kiuste ette retke linna. Üldiselt olin ma vist jutti liiga kaua ära (ikkagi 8 kuud), sest lõpuks oli mu Eesti igatsus juba nii suur, et kippusin seda idealiseerima. Jalutuskäik läbi Mustamäe tõi mu kiiresti maa peale. Eriti peale seda, kui ma möödusin hiljuti mahapõlenud Szolnoki restoranist, mille ümber luusisid peamiselt odekolonni-lõhnalised joodikud ning mis nägi välja kõledam kui Chicago slummid. Ainsad inimsed peale joodikute olid kolm verinoort vene rahvusest noormeest, kes mu kinni pidasid, et murtud eesti keelest küsida, et kjas tje tjoetate keskerakonda. See oli viimane tilk minu kultuurisoki karikasse. Kuid Mustamäe Mustamäeks - vanalinn on meil ikka imeilus. Ja kuna turistide hooaeg pole ilmselt veel alanud, siis ka harjumatult tühi. Kui ma mööda Harju tänavat Raekoja platsi poole jalutasin - s.t. kui ma laupäeva õhtul meie pealinna ühel peatänaval jalutasin -, siis oli seal peale minu veel vaid näputäis inimesi. Esimese hooga muutusin ma kergelt murelikuks, et pärast on miskit juhtunud, et ühtegi inimest näha pole.

Ja mõnevõrra üllatuslikult osutus eesti keele kõnelemine keerukamaks kui võiks arvata. Esimese katse tegin trollis, kus mulle teatati, et bileta net. Teise katse tegin vanalinnas mingis uues itaalia restoranis, kus teenindaja proovis eestikeelsetest vastustest hoolimata mind järjekindlalt inglise keeles teenindada. Õigupoolest pöördusid minu poole inglise keeles isegi kaks Raekoja platsil tiire tegevat kerjust, kes eestikeelse vastuse peale kiiresti tagasi tõmbusid. Kolmanda katse tegin taksos koju sõites, kus naistaksojuht kasutas suhtlemiseks vaid mühatusi. Isegi maja juurde jõudes ta vaid mühatas küsivalt ning ma siis mühatasin jaatavalt vastu ega proovinudki enam head aega ütelda. Seejuures pole ma sugugi kriitiline - taoline tühjus ja mühatus on vahelduseks omamoodi mõnusad ja armsad, nii väga eestilikud.

Riin