Sears Tower

Läinud nädalal ilmus siin uudis, et Chicago sümbol Sears Tower kaob minevikku. See tähendab, et kuulus maja ise jääb muidugi alles, aga nimi, mille all teda terves maailmas tuntakse, vahetatakse juunis ära. Selle tänaseni USA kõige kõrgema pilvelõhkuja uueks nimeks saab Willis Tower, mis tuleneb Londoni kindlustusfirma Willis Group Holdings nimest. Inglased ostsid Sears Toweri ära ja annavad talle oma nime. Otse loomulikult ajab see chicagolasi vihaseks, sest Sears Tower on alati olnud Sears Tower, oma valmimisest 1973. aastast alates. Isegi pärast seda, kui kaubamajakett Sears 1992. aastal oma peakorteri tornist ära kolis ja selle lõpuks maha müüs, jäi vana nimi alles. Vahepeal on see 108-korruseline ja 442-meetri kõrgune pilvelõhkuja käinud käest kätte, aga nime vahetamise peale pole keegi tulnud. Nüüd siis inglased tulid. Et asja aga chicagolaste jaoks veelgi hullemaks ajada, on inglased otsustanud sünnist saati musta maja üle hõbedaseks värvida. Muidugi on selle taga uute omanike soov maja ülalpidamiskulusid vähendada, sest võib vaid arvata, kuidas must kolakas päikseseenergiat neelab ja mis selle mahajahutamine suvel maksma võib minna, aga ega see siinseid inimesi leebemaks tee. Hõbedane Willis Tower pole ju mõistagi kuskilt otsast enam must Sears Tower, mida igaüks, kes Chicagos käinud, elanud või selle linna siluetti ka lihtsalt pildilt näinud, linna ikooniks peab. Nad ütlevadki siin, et see oleks ju sama hea, kui kuulus New Yorgi Brooklyni sild ümber Toyota sillaks nimetada või Pariisi Eiffeli tornile minu pärast kasvõi Moët & Chandon nimeks panna. Ma mõistan chocagolasi...

Terv., Peep

ABD

Täpselt nädal tagasi ehk möödunud kolmapäeva varahommikul kimasin ma esimese lennukiga Kanadasse, et ära kaitsta oma prospectus, sisuliselt doktoriväitekirja plaan. Kui Eestis tuleb selline plaan esitada juba doktorantuuri astudes, siis siin tuleb see esitada ja komisjoni ees ära kaitsta peale kohustusliku koolitöö (kursuste ja eksamite) lõppemist ja enne dissertatsiooni kirjutamise alustamist - nii et sest on isegi reaane kasu. Millegipärast inimesed seda kaitsmist hirmsasti pelgavad ning ringleb mitmeid müüte selle kohta, kuidas see kaitsmine vältab tunde, iga su sõna näritakse läbi ja üle pooltel juhtudel lükatakse su plaan tagasi ja kästakse uuesti tulla. Ma arvasin, et mul võiks keskmise põhja-ameerklase ees olla see oluline eelis, et ma oma Tartu taustaga talun kriitikat väga hästi ning olen harjunud oma ideid kaitsma (nende jaoks on see sageli esimene avalik kaitsmine, kuivõrd bakatööd nad ei kaitse ning paljudes ülikoolides ei tule kaitsta isegi magistritööd), aga lõpuks muutusin minagi kergelt närviliseks. Igatahes läks mu kaitsmine väga lobedalt ja sõbralikult, ma olin isegi veidi pettunud, et see nii lihtne oli ning mu plaan kinnitati ära 'ilma sisuliste muutusteta'. Sellega seoses sain ma ametlikult kätte ihaldusväärse ABD ('All But Dissertation') staatuse, mis tähendab, et mul ei ole enam vaja teha muud, kui kirjutada valmis see bloody väitekiri. Iseenesest on see väga hästi, sest näiteks Nic, kes alustas minuga samal ajal ning kes on ka oma eksameid teinud teistega võrreldes üsna kiires tempos, plaanib samasse staatusesse jõuda alles aasta pärast. Nii et on isegi teatud tõenäosus, et Tom peab mulle kasti Chablis'd ostma (me nimelt vedasime kihla, kes oma dissertatsiooni enne ära kaitseb).

Samal nädalavahetusel toimus Londonis ka Aristotelese eetika ja teaduse vahekorra küsimusele pühendet workshop. Ma arvan, et see oli kõige muhedam ja lõbusam akadeemiline üritus, kus ma olen senini viibinud. Oma osa mängis selles kindlasti Inglismaa Londonist kohale lennutatud MM McCabe, omas vallas üsna tuntud filosoof, kelle avalikke loenguid kuulas üle paarisaja inimese (sihukest asja pole ma siin varem näinud). Tom oli MMi näinud juba Cornellis ning arvas, et ta võiks mulle väga meeldida - ennekõike seepärast, et ta meenutas talle Katzi, kes mulle ju väga meeldib. Tõepoolest, ta jättis mulle üsna sügava mulje. Tema ettekanded olid nagu teatrietendused, millesse oli segatud mahlast briti aktsenti, filosoofilises mõttes hea maitse piiril olevaid nalju ning mürisevaid naerupahvakaid - üleüldse olid need naerumürinad tema kaubamärk, mille järgi võis juba üsna kaugelt aru saada, et MM peab viibima kuskil kilomeetri raadiuses. Ja paralleel Katziga oli ilmselt põjendatud ka seeläbi, et ma sain temaga paugupealt ühele jutusoonele (mida minuga nüüd nii sageli ei juhtu) ning kõigi lõuna- ja õhtusöökide käigus sain ma tema elust üsna hea ja värvika ülevaate. Kokkuvõttes on ta ikka üks erakordselt vinge mutt. Mul poleks midagi selle vastu, kui ma suurest peast samasuguseks saaks.

Ja Kanadasse jõudmine tekitas minus samasuguseid õrnu tundeid nagu tavaliselt Tartusse jõudmine. Kanada on ikka selline armas. Ja erinev Chicagost. Ma sain sellest eriti hästi aru Detroidis pisikesse logusse Londoni poole suunduvasse lennukisse astudes, kus sjuuardess rääkis koduse kanada aktsendiga ning kus peale minu oli veel 7-8 kanadalast, kõik sellised sõbralikud, häbelikud, veidi kohmetud ja kohmakad, hoopis erinevad enesekindlatest chicagolastest.

Riin

Oskari sissekanne

Need päevad, mis ma olen siin Chicagos olnud, jälle, on põnevamad, kui need mis eelmine kord kui seda tuulist linna kylastasin. Ma olen käinud NBA mängul, kunstimuuseumis ja nyyd eile teatris Mary Poppinsi muusikali vaatamas. Uskumatud on olnud kõik kolm. Sellist asja ei näe Eestis, kui aus olla, ei saa ka seda sõnadega kirjeldada mis teeb selle sissekande raskeks. Aga ma alustan kronoloogiliselt, ehk siis sellest päevas, millal ma Tallinnas lennuki peale kell 6 hommikul läksin. Reisisime isaga läbi Amsterdami ja Detroidi Chicagosse, sealt taksoga 1520 N. LaSalle, kus ootas Riin koos Magdaga, keda kumba ma ei olnud juba kaua näinud. Järgmised päevad käisin yksinda linna peal ringi, tutvusin poodide ja söögikohtadega. Isaga käisime kinos ning yhes pitsakohas söömas. Siis Chicago kunstiinstituudis, kus nägin nii mõndagi huvitavat. Claude Monet, Vincent van Gogh, Pierre-Auguste Renoir, Paul Signac, Alfred Sisley ja paljud muud kuulsad impressionistid. Väga huvitav oli, kuulsaid pilte oli palju ja, et kõik pildid läbi vaadata ja analüüsida, peab seal vähemalt 4-5 korda käima. Nii, et on põhjust tagasi tulla. Yleeile käisime NBA mängul. Vastamisi oli kaks maailmakuulsat NBA meeskonda Chicago Bulls ja LA Lakers, nagu tavaks, isa kodumeeskond (see kord Bulls) kaotas, aga mängus jätkust põnevust küllaga, Saku Suurhallis sellist asja ei näe. Kohal oli 23 011 inimest kes kõik karjusid, kas siis Go Bulls, või Go Lakers. meie aga sõime ära hunniku nachosid, isa jõi ära kaks õllet ja karjusime mõlemad Bullsi poolt. Emotsioon pärast mängu oli põnev, ning sõit metrooga koju kiire ja mõnus. Aga eile oli vist minu elu kõige parem kontserdielamus - Mary Poppins, pärast selle vaatamist ei lähe ma elusees enam Linnahalli midagi vaatama. Need hääled ja see show, see oli uskumatu. See oli puhas, enneolematu. Või siis nagu tykist ise - supercalifragilisticexpialidcious! Ei ole rohkem sõnu. Peab ise nägema, et aru saada.
Aga see linn on täiesti teistsugune kui Tallinn, kõik on lihtne ja puhas, inimesed sõbralikud ja hinnad odavad. Ma elaks siin, kui mul see võimalus oleks. Viimastel päevadel on olnud temperatuur umbes 15 kraadi, teisipäeval oli 20 ja rohkem. Sellel päeval käisid kõik t-särkidega, ja kuumad naised jooksid lyhikeste riietega rannas. Lihtsalt ilus. Täna lendan minema, äärmiselt hea tundega, aga ka kurva, kuna minek ilusast soojast linnast märga kylma Tallinna ei ole mõnus.
Aga tervitused kõigile ja ka paar pilti.
OSKAR :)

Koolivaheaeg

Elame siin Oskariga parasjagu sellist isa-poja elu. Üritan teist igasugustele üritustele saada, aga vahepeal on see keeruline. Teismelise elu... Siiski suutsin ta eile Chicago Art Institute'i meelitada, kus on suurepärane kollektsioon impressioniste. Paistis, et teismelisele isegi sobis, kuigi ta väitis minu ütluse peale, et siin on töid, mida siiani vaid kunstiajaloo õpikus oled näinud, et tema pole sellist asja oma käes hoidnud ja kunstiõpetuse tunnis pidavat ka õpetaja eelkõige piltide mõõtudest rääkima. Aga noh, selle Van Goghi padukuulsa autoportree juures tehtud pildiga suudab ta ehk pisut end kunstiõpetaja silmis rehabiliteerida... Ma ise olen neid impressioniste käinud juba päris mitu korda vaatamas, neljapäeviti on kella neljast kaheksani muuseumi vaba sissepääs ja mu inglise keele tund lõpeb just ilusasti kl 5, nii et jõuan kenasti väikese tiiru teha. Panen oma lemmikimpressionisti Alfred Sisley töö "Seine Port-Marly juures. Liivahunnikud" ka siia üles. Seda võin lõputult vaadata...

Ja homme peaks siis Oskari jaoks olema suursündmus: NBA kohtumine Chicago "Bulls" vs LA "Lakers". Aga muidu ta põhiliselt magab ja kui ei maga, siis vahib oma läpakast filme. Tavaline koolivaheaeg, ainult et kontinent ja linn on teine...

Terv., Peep

Kalad

Käisime täna Kaladega okeanaariumis ja nägime selliseid tüüpe:






















Oi ma olen tige

























Poisid, vaadake üles!




















Ah, andke parem veel üks õlu ...

















Disko pole oluline, punk on põhiline

















Oh kui kurb, kui õnnetu ma olen..




















Mis te passite, ega ma mingi idioot pole
















Lase ma pikutan veidi...

Roheline

Kuigi peamine iirlaste pesa peaks olema Boston, oli sel nädalavahetusel ka Chicago paduroheline. Inimestest ja kõrtside-poodide dekoratsioonidest kuni jõeni välja, mille nad ka ära olid värvinud. Linna oli rahvast täis ja esimest korda nägin Põhja-Ameerikas ka purjus inimesi. Isegi politsei ja kiirabi pidid paaris kohas lõhkilöödud ninadega rohesärklasi kantseldama. Kõige kummalisem pilt minu jaoks oli see, kui selgelt idamaiste näojoontega ja oluliselt tõmmuma nahatooniga rohemütse- ja särke kandvad tüübid kogu raha eest Patricut võtsid. Ja siis ma mõtlesin, et nende esivanemad on vist küll juba aastatuhandete eest Iirimaalt välja rännanud..

Terv., Peep

Linn

Ma olen juba kirjutanud loo sellest, kuivõrd ilus linn on Chicago. Eriti arhitektuuri mõttes. Ta on kuidagi planeeritum, harmoonilisem, vähem kaootiline kui mitmed teised Põhja-Ameerika linnad. Ilmselt on see osalt seotud sellega, et peale Chicago suur tulekahju 1871 ehitati see linn uuesti üles teatud plaani silmas pidades. Ja tundub, et ka plaani on peetud silmas ka uute moodsate majade-pilvelõhkujate ehitamisel. Vähemalt jääb selline mulje, et kõik nurgad, peegeldused, mustrid on põhjalikult läbi mõeldud. Aga vaadake pilte...

Riin

6000!

Päris vägev - 6000 külastust sellest ajast, kui me Riinuga selle blogi käima panime... Esimene lugu ilmus 19. augustil 2007. aastal, seega on see 6000 külastust poolteise aasta jooksul tekkinud, mis teeb umbes 320 vaatamist kuus...

Siimutite sissekanne

Ameerika trip hakkab lõppema. Riin & Peep palusid blogisse kirjutada, aga kui annet kirjutamiseks ei ole, tuleb vaimu oodata. Ja vaim tuli Chicago lennujaamas!

Näha "Chicagot" Chicagos! Great! Külastasime Ford Center/Oriental Theater buildingut, et seda Broadway etendust näha. Selle maja inerjöör oli nii vapustav, et sisse astudes tuli woh-woh iseesnesest üle huulte. Ja muidugi Broadway lavastus "Chicago". Etendus, mis saanud 6 Tony auhinda, Grammy jt. erinevaid auhindu erinevates kategooriates (muusika, lavastus, heli, seaded, osatätjad mitmetes erinevates rollides). Broadway tase on nii kõrge, et võib vaid ette kujutada, kui palju trenni nad teevad, et sellise professionaalsuseni jõuda. Roxie soolot tuli lihtsalt vaadata hinge kinni pidades, sest tal oli seal sillas poos, kus ta püsis nii mitu sekundit, et kohe-kohe kukub selili, aga ei! Missugune keha valitsemine, ei mingit ebakindlat liigutust, kõikumist ja selle juures veel laulda-laulda. Lihtsalt vapustav! Great ütleks kohalik!

Lisaks mõned märksõnad neile, kes kavatsevad Floridat ja Miamit külastada. Miami - kohalik ütleb selle kohta "extreemly urbanised area". Aga leidke aega Key Westi päikeseloojangu jaoks, kaduge Everglades loodusparki tundideks, seigelge Palm Beachil (South, North) kui muidugi parkimiskoha leiate, sõitke Kennedy Space Centerisse (seal oli alusel shuttle valmis stardiks, mis küll oli edasi lükatud). See Miami urbaniseerumine on muidugi kole. Kohe kahju- selline müra kogu aega ümberringi - autod, konditsioneerid,lärm,muusika. Kiirteede võrgustik mööda Palm Beachi koosneb 3 paralleelselt kulgevast teest, millest üks on Ocean Drive, teadagi, mille ääres see kulgeb, teine U.S.Highway, Ameerika tee nr.1, ise nad kutsuvad seda Overseas Highway ja kolmas keset soid,hästi kiire ja teetolli maksudega Turnpike. Nii nad siis kulgevad ööd-päevad läbi seal Ameerikas mööda teid, me sõitsime mööda neid üle 900 miili ja siinkohal tänusõnad abimees Tom-Tomile, kes võttis küll üle minu kui kaardilugeja ülesanded, kuid keda Raulil ei õnnestunudki närvi ajada ja kes talle alati rahulikult vastas, mis iganes liigutuse Raul tegi.

Goodbye America, suurimad tänud muidugi Riinule & Peebule öömaja ja vapustava programmi eest Chicagos. Ja muidugi sügavad vabandused, et teie freudilikku chicago-feelingusse italiaanolikku lärmi tõime, mille eest ma pidevalt Peebult pragada sain.

We love you,

Merike & Raul

Lehtede langemise aeg

Läinud reedel ilmus 150 aastat vana ajalehe "Rocky Mountain News" viimane number. 1859 ilmumist alustanud leht pandi majandusraskuste tõttu kinni. Lehe võlad ulatusid 130 miljoni dollarini ja pikka aega kestnud katsed leida lehele ostja ei kandnud vilja. Colorados Denveris ilmunud lehte loeti üheks paremaks kohalikuks leheks USA-s, see sai ajaloo jooksul mitu Pulitzeri preemiat, viimase neist 2006. aastal. Umbes 600 000-se elanike arvuga Denveris ilmub veel üks leht "Denver Post", mille tiraaž on umbes sama suur, kui oli Rockyl. Samaaegselt Rocky kinnipanemisega teatas Post, et saavutas töötajatega kokkuleppe palkade 12-protsendiliseks vähendamiseks. Kas see päästab Posti, mis on samamoodi miinuses, ei tea keegi, aga ilmselt on ühel lehel Denveris kergem toime tulla ja vaevalt, et Denveri sugune linn ka lausa leheta jääb.

Tegelikult räägiti Rocky kinnipanemise võimalusest juba vähemalt pool aastat tagasi. Detsembris oli üsna ilmne, et kui ostjat ei leita, saab Rockyst USA (ajalehe)majanduskriisi esimene ohver. Karta aga on, et see ei jää viimaseks. USA-s räägitakse, et tõenäoliselt on järgmine leht, mis kinni pannakse, "San Francisco Chronicle". See leht toodab praegu 1 miljon dollarit kahjumit nädalas ja kirjastaja on öelnud, et kui nüüd lähiajal ostjat ei leidu ja mis on enam kui tõenäoline, pannakse leht märtsi lõpus kinni. Sama omaniku (Hearst Corp.) "Seattle Post-Intelligencer" lõpetab kuulduste kohaselt kohe-kohe paberis ilmumise ja kolib üle ainult internetti. Jamad on majas ka "Miami Heraldiga" ning siinse "Chicago Tribune'iga", mis juba mõnda aega toimetab oma toimetusi pankrotikaitse seaduse alusel. Täna muuseas vaatasin just, et Tribune on oma putkahinna langetanud 25 cendi peale eksemplari eest, mis on umbes sentimeetripaksuse ajalehe eest täiesti olematu hind (3 krooni).

Lehtede reklaamitulud on kukkunud katastroofiliselt, ka tiraažid langevad ja see viib selleni, et alla omahinnaga müües püütakse trükiarvu tõsta, et reklaamijatele vähegi meele järele olla. Jama on ka selles, et mõne aasta tagused lootused, et veebireklaami müük aitab lehtedel pinnale jääda, on nüüd osutunud tühjaks lootuseks. Seega ei aita ka Post-Intelligenceri nettikolimine teda päästa. Rocky väljaandja ütles, et isegi kui netireklaam kasvaks 40% aastas ja niimoodi viis aastat järjest, ei aitaks see toimetuse kulusid ära katta. Aga netireklaam enam ei kasva, paari aasta tagused 20-protsendilised aastakasvud on asendunud napi viiega, kui sedagi.

Ajalehed teenivad teatavasti tellimiste, reklaami ja üksiknumbri müügist. Kui nüüd leht netti kolib, siis jääb ainsaks tuluks reklaami müük. Ja kui seda pole, on jama majas. Ning seda ei olegi ja jama ongi majas. Sestap kostab siin üha enam jutte sellest, et ajalehtede tasuta veebiversioonide aeg saab varem või hiljem ümber. Mis tegelikult on ju ka loogiline, sest korralike tasakaalustatud, toimetatud ja valitud uudiste tegemine maksab raha, ning kuskilt peab see ju tulema. Tegelikult ei ole ju oluline, mis vormis üks ajaleht on. Olgu see paberil, netis, telefonis või minu pärast turuplatsil ette loetud, aga igal juhul maksab selle tegemine raha, nagu saia küpsetamine, ja kui saia eest on inimesed valmis maksma, siis miks arvatakse, et uudised peab kuidagi niisama kätte saama. Ja kui keegi tuleb rääkima, et netist saabki kõike tasuta, siis nii see ei ole. Kui korralikult toodetud ajaleheuudised ära kaovad, siis kaovad netist ka uudised, jäävad ainult vanad ja sageli kahtlased faktid ning kuulujutud a la Eesti ühe kunagise kõmuajakirja peatoimetaja hulluksläinud mehe ning tema uue naise blogi. Aga selge on see, et lehtede veebiversioonide tasuliseks minek saab üks igavesti valuline protsess olema.

Miks ma sellest kõigest aga siin kirjutan? Esmalt muidugi sellepärast, et lehetegemine on ikkagi mu töö, teiseks aga sellepärast, et samasugused protsessid toimuvad ka praegu Eesti ajakirjanduses. Kriis lehetegemises on valus ja ma arvan, et sel aastal saab ka meil näha nii mõnegi lehe kadu. Koondamised ja igasugused muud kulude kärpimised on niikuinii juba osa mu igapäevatööst. Ja üha rohkem tundub mulle, et peab pisitasa hakkama valmistuma näiteks baarimehe ametiks, sest lõpuks tahavad inimesed juua ju ikka ja kui lehti enam ei ilmu, siis saab külakõrts olema selleks kohaks, kus värskemaid kohalikke uudiseid kuuleb...

Terv., Peep

Kriis

Väljas on jälle 18 soojakraadi, Magda istub mu laua all ja tema pilk väljendab ilmset arusaamatust selle üle, et miks me taolise ilmaga juba välja ei lähe. Enne veel kirjutan ma ühe loo trendikal kriisi teemal. Kui Eestis pidid poed ja teed inimestest ja autodest lagedad olema, siis siin see kriis nii otse välja ei paista. Seda reedavad pigem pisiasjad, mis mulle eriti Kanadas käies silma torkasid. Näiteks olid Kanada kohaliku kohviketi Tim Hortons'i seintele tekkinud manitsevad reklaamid selle kohta, kuidas papptopsile tuleks eelistada termost (eriti palju muret oli väljendatud kahe papptopsi üksteise otsas kasutamise üle). Ja osakonna koopiamasina juurde oli tekkinud õpetlik ülevaade selle kohta, mida tasub ja mida ei tasu paljundada (sest paljud asjad on kättesaadavad online). Ja nii edasi. Kenasti loodussõbralik, eks ole.

Ennekõike näitab asja tõsidust see, et kriis on jõudnud endakesksesse akadeemilisse maailma, kuhu sellised kriisid jõuavad tavaliselt teatud hilinemisega. Isegi minu üle keskmise jõukas osakond on katkestanud uute professorite töölevõtmise, vähendanud oluliselt uute kraaditudengite vastuvõtmist ning lõpetanud täiesti rahvusvaheliste doktorantide vastuvõtmise, kelle ülalpidamine on kulukam. Praegusel ajal on kõige parem järjel need professorid, nagu mu juhendaja Henrik, kes on saanud tenure ehk eluaegse lepingu, ning doktorandid, kes alles alustavad oma õpinguid ja kellele on seega garanteeritud 4-aastane sissetulek. Kõige halvemal järjel on need doktorandid, nagu mina, kes peaksid hakkama lähiajal lõpetama ning "tööturule sisenema". Kõige enam mõjutabki see kriis "tööturgu". Juba mõnda aega on olukord olnud selline (ilmselt seoses vahepealsete jõukuse-aastatega), kus doktorante on toodetud rohkem, kui on tööd. Ja praegu, mil töökohad vähenevad, tähendab see seda, et need, kes esimesel katsel tööd ei leia, proovivad järgmisel aastal uuesti, koos uute lõpetajatega, mis toob kaasa lumepalli efekti. Nii et peagi ujutab akadeemiline maailm üle tööta doktorantidest. Seejuures on filosoofia, mis kuulub kõigi erialade õppekavasse, üsna heal järjel. Hoopis hullem on lugu näiteks kujutavate kunstide või keele ja kirjanduse jaoks. Samas on sel kriisil muidugi oma tervislik või kainestav aspekt. On päris selge, et ma pean oma aju kahekorra väänama, et oma dissertatsioon ettenähtud aja jooksul ära kaitsta (ja mitte sellega venitada veel paar aastat, nagu seda tavaliselt tehakse), sest peale nominaalaja lõppu sellise töö leidmine, mis võimaldaks mul tasuda hiigelkõrget õppemaksu, saab olema keerukas. Ja on päris selge, et praegu pole aega ninakirtsutamiseks ning selle üle unelemiseks, et kus kontinedil/riigis/ülikoolis oleks ikkagi kõige parem töötada. Tuleb võtta see, mis on.

Aga nüüd me lähme jalutama.

Riin

PS. Mõned kriisi-pildid Siimutitega muusikaliteatris käimisest.

Märtsitorm

Ilmast öeldakse kõneldavat siis, kui muust rääkida pole. Siin see ei päde. Ilmajuttu tuleb Chicagos sisse uksest ja aknast, sest asjad muutuvad siin kibekiiresti ja täna ei või sa aimatagi, mida homne kaasa toob, kui sa just iga paari tunni tagant ilmateadet ei uuri. Seda pole mina kodus eriti kunagi teinud, aga siin on saanud harjumuseks, et kui silm lahti läheb, siis arvutist on esimene asi mitte meilikast, vaid ilmasait. Et mis toimub. Ja täna toimus see, et märtsi algus tõi kaasa uhke lumetormi. Temperatuur langes juba eile alla miinus 8-10 peale ja täna tuli ka ilge tuul ning lumesadu. Ja tuul oli ikka selline, mis järve ääres puhus peaaegu Magda püsti ning vahepeal tundus mulle küll, et tal olid jalad ka maast lahti ning vaid rihmast kinni hoides suutsin ma teda takistada ära lendamast. Järve äär on jälle täis jääkuhjasid ja rannas vanade sillapostide ning kai vaierite küljes on jäätunud veest moodustunud kõikvõimalikud jääskluptuurid ning -kardinad. Uhke vaadata, aga jube külm ja vastik olla.

Ja mulle tuli meelde meie viimane Floridas-käik, kui me sealses Napolis Riinuga õhtustades sattusime lobisema ühe Chicagost pärit tüübiga, kes esimese asjaga muidugi ilma jutuks võttis. Ja ütles, et ta kolis 15 või 20 aastat tagasi Chicagost alla Floridasse ning pole peale seda oma jalgagi siia tõstnud. Sest ilm ja eriti talvine ilm pidi olema midagi nii jäledat, et see ei olevat lihtsalt inimlik. Ja muidugi soovitas ta täielikus arusamatuses pead vangutades meil tungivalt järele mõtelda, kui kuulis, et me kavatsema talve lõpu Chicagos veeta...

Kõige selle kontrastiks olgu aga öeldud, et neljapäeval sadas siin pea terve päeva sooja kevadvihma. Äike sähvis ja sooja oli 14 kraadi. Linn lõhnas kevade järele ning seda ootamatum on see praegune lumetorm. Telekas soovitati inimestel toas püsida, autoga sõites ettevaatlik olla ja järve ääres ning mujal tsivilisatsioonist eemal äärmiselt ettevaatlik olla. Kui märjaks saada, siis pidavat ärakülmumine olema minutite küsimus. Me oleme nüüd igatahes toas. Ja kolmapäevaks lubab juba +7 ning reedeks +14...

Terv., Peep