Ithaca

Niisiis, reedel tegin ära oma järjekordse ja viimase hiigeleksami. Eksam kestis 4 tundi ja lõpuks olin ma võhmal ja higine, nagu oleks maratoni läbi jooksnud. Ja peale eksamit sõitsime Niciga oma pisikese sinise üüriautoga Ithacasse.

Ithaca on keset metsi ja põlde asuv väikelinn, mis jääb enamvähem Toronto ja New Yorgi vahepeale. Selle linnakese muudab kuulsaks Cornelli ülikool, mis kuulub Ivy League’i, mis tähendab, et tegemist on maailma tippülikooliga (kus pidavat üksiti olema kõrgeim enesetappude määr). Sealne ülikoolilinnak ei erinenud minu meelest eriti siinsest, hooned olid ehitatud samasuguses “vanaaegses” stiil ja üliõpilased nägid samasugused välja, kuigi Nic väitis, et ta tundis rohkem raha lõhna. Ithaca muudab eriliseks see, et ta asub looduse mõttes äärmiselt maalilises paigas. Erinevalt lamedast Londonist, paikneb Ithaca mägede vahel orus ning ülikool asub mäe tipul, kust avaneb imepärane vaade. Nii et kogu atmosfäär on veidi harrypotterlik. Minu meelest oli meil mõnus nädalavahetus. Tom paistis meie nägemisest rõõmu tundvat, pealegi sai ta lõpuks kellegiga välja minna. Laupäeva õhtul suutsime lärmakate undergraduate’ide baaride vahelt leida isegi ühe tartuliku hipibaari, ja laupäeva päeval kolasime Ithaca külje all asuvas rahvuspargis, mille peale Tom (kellest on samuti saanud Amazoni sõltlane) tellis endale "Nahksuka jutud".

Ja tagasiteel tegime peatuse Buffalos, et saada korraks kokku ühe Nici sõbraga. See oli omaette elamus. Me jõudsime siin pühapäeva pärastlõunal ning kõndisime mööda pikka peatänavat, kus me olime peaaegu ainsad inimesed. Tundub, et USA majanduskriis on eelnevaltki mitte kõige paremal järjel olevale Buffalole eriti suure põntsu pannud, nii et isegi peatänaval oli mitmeid suletud ärisid ja mahajäetud hooneid. Seejuures mängis trammipeatustes klassikaline muusika. Nii et kõndisime Mozarti taustal tühjal tänaval, mööda mahajäetud hiigelhoonetest, tuul keerutas prahti ja varesed kraaksusid. Väga apokalüptiline. No ja siis veel sõitsime Niagra Falls’ist läbi, tõdedes, et Ithaca mägede vahel asuv pisike juga jättis hoopis suurema mulje, ning olimegi tagasi Londonis, mis Ithaca taustal paistab paraja suurlinnana.

Riin

Selline vaade avanes raamatukogu juurest

Edukas mudel

Üks mu sõber (üksiti filosoofia doktor) on kunagi ütelnud, et edukal filosoofil on tänapäeval vaja juristi, stilisti ja asjaajajat. Selle mudeli järgi on edukas filosoof see, keda kutsutakse konverentsidele, kelle asju avaldatakse ning kes on üldse tuntud ja tahetud. Selles mõttes ei erine akadeemiline maailm muudest valdkondadest, kus ju samuti edukus sõltub paljuski sellest, keda ja kuidas sa tunned. Selline mudel on juurutatud ja toimib peamiselt Põhja-Ameerikas. Kui vaadata mis tahes tippajakirjade või -konverentside esinejaid, siis nende nime taga (isegi kui see juhtub olema Euroopa nimi) on reeglina mõne Ameerika ülikooli nimi. Ameerika filosoofiline kogukond on üsna ühtehoidev ja suletud, nii et väljast sisse murda on üsna keerukas. Eeldus on see, et sa oled pikemalt kohapeal olnud või oma doktorikraadi siin teinud. Üldse meenutab see mulle veidi religioosset sekti. Kui sul on õnnestunud kogukonna liikmeks saada, siis hakkad värbama uusi liikmeid. See on küll äärmiselt lihtsustatud pilt, aga üldjoones vastab tõele.

No ja mulle tundub, et kuidagi olen ma sattunud olukorda, kus minust proovitakse elu eest edukat filosoofi vormida. Viimati väljendus see selles, et mind pandi ainsa doktorandina meie iga-aastase suure konverentsi üheks kommentaatoriks. Seejuures hakkan ma kommenteerima üht peakõnelejat, kes on küll emeriteerumise äärel, aga tuntud ja lugupeetud säga. Promo missugune. Aga loo puänt on selles, et ma just eelmisel nädalal sain kätte tema ettekande ja ilmnes, et see on teemal, millest ma ei tea tuhkagi. Ilma naljata. Selleks et ma ettekandest üldse miskit aru saada, peaks ma läbi lugema tema 600-lehelise raamatu, mis on jällegi raskesti kättesaadav. Nii et ma olen pool nädalat töötanud välja erinevaid plaane ja skeeme, kuidas seda raamatut võimalikult väikse aja- ja rahakuluga kätte saada. Lahendus on lõpuks see, et ma sõidan reedel, peale oma suurt eksamit, Ithacasse Cornelli ülikooli, et lüüa kaks kärbest ühe hoobiga – vaadata, kuidas Tomil seal läheb ning võtta üksiti kaasa too raamat, mis nende raamatukogu on olemas.

Ja ilmad, ma ei saa jätta mainimata, on siin ikka 25-30 kraadi ümber. Viimase nädala olen ma veetnud peamiselt tagaaias eksamiks õppides, mille tulemusel ma olen praeguseks pruunim kui Floridast tulles. Tõeline indiaani suvi.

Riin

Õuntest

Ma lugesin hiljuti mingist Eesti ajakirjast, et sellest, mida kunagi peeti kasinuse tunnuseks, on praeguseks saanud luksuse tunnusmärk. Näiteks omatehtud moosid ja asjade mitmekordne kasutamine ja üldiselt, loodussäästlikkus. Ses mõttes on Eesti – kus on võimalik tundide kaupa mööda metsi ja randu uidata, ilma et teisi inimesi kohtaks – väga lukuslik paik. Võiks ju arvata, et Kanadaga on sama lugu, kuivõrd siin on samamoodi palju maad ja vähe inimesi. Kanada loodus on üsna sarnane Eesti omale, ainuke erinevus on see, et siin on kõik mastaapsem, paar numbrit suurem. Näiteks keskmine õunapuu on Eesti õunapuust umbes kolm korda suurem ja meenutab suuruse poolest pigem paju või tamme.

Viimastel nädalatel on mu saanud tavaks teha ülikoolist tulles peatus pargis, kahe suure õunapuu all, kus ma õpin oma järjekordseks suureks eksamiks ja näkitsen magusaid õunapabulaid (võrreledes veatute ja väetisi täis pumbatud poeõuntega näevad nad tõesti pabulad välja). Kui ma sellest kohalikele rääkisin, siis olid nad üllatunud. Sest tuleb välja, et nad on harjunud (või neid on harjutatud) mõtlema, et vabas looduses kasvavad õunad on hapud ja seened mürgised. Selline, eeldavasti korporatiivne ajupesu on viinud selleni, et inimesed söandavadki asju vaid poest osta. Näiteks üllatasin ma Nici pruuti Jenni sügavalt sellega, et ma rääkisin, kuidas me Kõrvemaa matkal korjasime hunnikutes mustikaid, pohli ja seeni. Tema sõnul jääb mustikametsi Kanadas järjest vähemaks (s.t. enamus on muudetud kultuurmaaks), nii et mustikas seotub neile millegi veel haruldasemaga kui viinamari. Ning seenetundmine olevat siin peaaegu et ära kadunud, ainult põhjapool elavad inimesed pidid neid veel tundma ja korjama. Kujutad pilti. Nii et paistab, et loodusest võõrdandumine, mis ilmselt hakkab tasapidi jõudma ka Eestisse, on siin (vähemalt Ontarios kui Kanada kõige tihedamalt rahvastatud osas) juba juurdunud.

Eile oli mul sarnane vestlus Seaniga, kes sellest innustatuna leidis, et me võiks ronida campus’e keskel asuvale künkale, kus kasvab üksik õunapuu ja vaadata, kas õunad on söödavad. Mida me ka tegime (vt. alljärgnevat pilti) – üsna imelik, aga tõsi.

Riin

K6uedraakoni maal

Kaugel Himaalajas on Bhutani kuningriik - maa, millest unistasin juba lapsena. See on alati olnud selline salaparane ja kattesamatu ning ma olin aastaid veendunud, et kui miski on taiesti v6imatu, siis on see siia sattumine. Aga ajad muutuvad ja ka kunagi valismaailmale taiesti suletud K6uedraakoni maa, nagu nad ise siin oma maad kutsuvad, on yha enam avanenud. 2005 sygisel kaisin siin esimest korda ja eile maandusin taas, et seekord siin oluliselt kauem ringi uidata. Muidugi ei ole teist korda tulles Bhutan enam nii jalutrabalt imeline, sest see valine erilisus on ju meeles, aga nyyd loodangi naha seda maad ja neid magesid rohem sygavamalt, mitte pinnapealselt, nagu yhel tavalisel turismireisil. Aga sellest siis kunagi tulevikus, kui ma oma matkaga olen maha saanud.

Aga siinsete inimeste rahulikkus, uhkus ja vaarikus hammastab mind ikka. Ei mingit agressiivsust voi narviminekut voi mottetut rabelemist. K6ik kulgeb mingi siinsele elule iseloomuliku rytmiga, mis ei ole mitte mingi l6unamaine manjaana, vaid selline aastatuhandete jarjepidevuse paratamatuse tajumisest tingitud tasakaalustatud olemine. Seda on yksjag raske s6nadega kirjeldada - ma proovin selle peale m6telda oma matka kaigus, ja kui ma suudan selle s6nastada, siis panen selle ka kunagi kirja. Praegu igatahes ei ole selleks aeg kyps. Aga selge on see, et see rahu ja rytm hakkab kylge. See on nakkav ja kui vahepeal olin selle isegi unustanud, siis tana yht iidset kloostrit kylastades tabasin ma selle jalle nii vaga selgesti ara. Sellises kohas tuleb peale tunne, et siia tahaksi m6neks ajaks jaada ja m6tleda m6nd oma m6tet ning lasta n.-o. tavalise elu kuskil omaoodu ja valjaspool iseennast kulgeda. Ma ei imesta nende inimeste yle, kes seda teevadki, nagu mind ei yllatanud Kathmandu-Paro lennukis nahtud pikk ja vibalik valge kutt punases mungaryys, kes oli teel siinsetesse kloostritesse.

Ega see nyyd muidugi ei tahenda, et ma tahaksin ise budistiks voi, mis veelgi karmim, mungaks hakata - arge pabistage. Seda kindlasti mitte, aga ma tahan sellega ytelda, et siin on midagi sellist, mis paratamatult vaga haarav on. Aga matkata tahan ma kyll ja seda ma ka homme hommikul hakkan tegema. Suure t6enaosusega ei ole meie 360-kilomeetrisel matkarajal Internetti, kuigi mingi legendid raagivad, et kuskil 10-paevateekonna kaugusel on yks kyla, kus aeg ajal olla mingi side valisilmaga. Et kui seal on, siis on, aga kui mitte, siis paasen ma teiega yhendusse umber 11-nda oktoobri paiku. Seniks peab proovima mingeid spirituaalseid sidevahendeid, aga ega nende peale vist eriti loota ei maksa...

Terv., Peep

Muutunud Kathmandu

Kui ma eelmises kirjas utlesin, et Kathmandus on koik sama, siis paris nii see siiski ei ole. Vahepealse ajaga on ju kuningale jalaga antud ja Nepaalist on vabariik saanud. Maoistid, marksistid ja muud punased on kehtima pannud uued seadused ja meiesugustele mujalttulnutele paistab vast koige enam silma see, et kl 11 ohtul lopeb Kathmandus elu. Baarid, kohvikud, soogi- ja tantsukohad pannakse koik sel kellaajal kinni, ja rohkem polegi siin enam midagi peale hakata. Seega pole Kathmandu enam pariselt selline pooraselt vabameelne peopaik, nagu varem, ja oieti on sellest ju kahju, kuigi ma koige hullem peoloom ju pole. Aga kuidagi on siin nuud vahem seda vabameelset mudinat, mille poolest Kathmandu vanalinn Thamel nii eriline oli. Muidugi poeb sulle endiselt iga nurga peal ligi kutte, kes sosistavad salaparaseid sonu, nagu hash, joint, marijuana ja isegi opium voi pakuvad muid erilisi teenuseid, mis koik kuidagi massashiga seotud, aga jah - tanavamelu lopeb tapselt tund enne sydaood ja siis ei saa enam isegi internetikohvikusse minna, sest ka need pannakse kinni.

Aga muud asjad on samad - poed ja kohvikud ja sildid ning isegi inimesed, kes - ullatus, ullatus - su ara tunnevad, kuigi vahepeal pole ma siin ju mitu aastat kainud. Mu teemees teepoes kusis, et mis siis nuud juhtus, et sa nii kaua aega pole kainud, ja et kas lopuks sai toesti tee otsa... Weizen Bakreys, selles minu juustukoogikohas oli sama kutt tool, kes mu esimese siinoleku ajal ja selles massaazhiurkas, kus ma kaisin toona ja kus ka tana, oli sama mees tool. NB! mina kaisin ikka sellises parismassazhis, oieti Reiki-massaazhis, mitte sellises, nagu kutid oositi tanavatel pakuvad. See oli nuud lihtsalt tapsustuse korras uteldud...

Aga tunni parast lahen ma lennujaama, kust Druk Air ehk Draakoni Ohu nimeline lennukompanii viib meid ule magede Bhutani. Ja juba ulehomme panen oma kolakad matkasaapad jalga, votan koti selga ja hakkan astuma ules pilvedele lahemale. Ihu on valmis, vaim ka, juuksed on siiliks aetud, et oleks vahem jamamist, sest jargmisel korral peale ulehomset hommikut saab ennast pesta ilmselt alles kuskil 11. oktoobri paiku. Olge koik tublid ja ma loodan, et saan siia midagi kirbada veel ka kuskilt Bhutanist. Aga kui mitte, siis kunagi ikka.

Terv., Peep

Tagasi Kathmandus

Parast taiesti magamata ood Tallinnas ja 8-tunnist lendu Helsingist Delhisse ja veel uhte magamata ood sealses lennujaamas, maandusin Kathmandus. Keskpaevane uni tuttavas Vaishali hotellis oli kosutav ja tundub, et elu hakkab jalle sisse tulema. Muidugimoista tegin nuud esimese kaigu kohe oma lemmikjuustukoogikohta, mis on taiesti alles. Nagu koik muugi. Oieti on see hammastav, et kuigi ma olin siin viimati 2005 sugisel, ei ole esmapilgul mitte midagi muutunud. Lohnad on samad ja sildid ja inimesed... Ja juustukook on sama hea. On raske utelda, mis siin on, mis sellise eriliselt monusa koduse tunde tekitab, kuigi kodust on siin koik ju nii erinev. Aga hea on siin olla ja ainuke asi, mille ule kahetsust voib tunda, on see, et siin pole minuga kaasas neid minu jaoks nii olulisi inimesi, kes - ma usun - voiks siin samamoodi ennast hasti tunda, kui mina... Aga nuud lahen ma ohtust sooma ja luban, et kirjutan homme pisut pikemalt.

Kalli, Peep

Suvi

Tahtmata küll kedagi kadedaks teha, pean siiski ütlema, et siin on imeilusad ilmad. Terve nädala on olnud 25 kraadi ümber, päikese käes ilmselt rohkemgi, nii et kogu ülikoolilinnak ja eramajade tagaaiad on täis peesitavaid-päevitavaid inimesi. Umbes kolme nädala pärast peaks algama Kanada kuulus sügis, mida ma juba veidi ootan. Sest olgu selle Kanadaga muidu kuidas on, sügised on siin maailma ilusaimad.

Muidu olen ma rattaga ülikoolilinnaku vahet vuranud ja asju ajanud, millest aasta alguses kuidagi ei pääse. Ja kuigi ma olen oma koolitööga ametlikult ühele poole saanud ja peaks hakkama tegelema väitekirjaga, toimub sel aastal nii palju põnevaid loenguid, lugemisgruppe ja konverentse, et mu päevad on üsna tihedalt sisustatud. Uudiseid on nii palju, et kui ma esimesel aastal elasin ühe ja teisel aastal kahe Niciga, siis sel aastal on neid kolm. Kolmas Nic sai majja võetud küll peamiselt sellepärast, et ma ju sõidan poole aasta pealt Chicagosse ja siis on raske mulle asemikku leida. Aga sellega on osakonna Nicide varu ka ammendutud. Ja teine uudis on see, et meie tagaaeda on kolinud pesukaru, keda ma püüan salaja kodustada (mul on ju ometi vaja täita Magdast jäänud tühimik). Seda tuleb teha salaja, sest kuigi nad on ilged nunnud, peetakse neid parajaks nuhtluseks.

Ja mis puudutab vanust, mille ümber üleeelmise loo kommentaarid keerlesid, siis mina olen arvamusel – hoolimata kogu sellest kenast jutust, et vanus on peas või südames või kurat teab kus –, et vanus on paljustki füüsiline. Kui sa ikka lased kõhu ette kasvada ja enam asju teha ei jaksa, siis ega see vanuski tulemata jää. Katz kirjutab, et tal on kuu enne kolmekümnendat suur motivatsioon peal. Mina mõtlesin just täna hommikul, kui ma oma kriuksuva rattaloguga kenasti bussil eest ära sõitsin, et kui jätta kõrvale eelpuberteedi aastad, mil ma kõvasti sporti tegin, siis olen ma ilmselt oma elu parimas vormis.

Päikest,
Riin

3000!

Noniii - pisut üle aasta on meil see blogi siin tiksunud ja just praegu sai täis 3000 külastust. Oleme üheskoos rõõmsad ja jätkame lugude ning piltide ülesriputamist. Eilne päev tõi kaasa ka uue kommenteerimise rekordi, mis on ka tore, sest muidu on vahepeal tunne, et kirjutame kas nii igavaid asju, et kellelegi pole miskit ütelda või - mis veelgi hullem - keegi teist ei loegi meid... Aga jah - mina ise olen nüüd kohe-kohe sunnitud väikese pausi pidama, sest lähen reede hommikul Himaalajasse. Laupäeval olen juba Kathmandust, esmaspäeva hommikul lendan sealt edasi Bhutani. Kathmandust loodan paar rida postitada, kui hästi läheb, siis ka Bhutanist vahetult enne matka, aga siis ilmselt on minu koha pealt suur vaikus kuni 14. oktoobrini...

Terv., Peep

Tagasi Põhja-Ameerikas

Eile jõudsin tagasi Londonisse. Kanadasse tulek tekitab alati kerge lühise. See on paljuski tingitud sellest, et kogu kontinentide vahetus ja ühest elust teise hüppamine toimub kuidagi järsku, niiöelda paugupealt. Kell 2 päeval olin ma veel Helsingis ja läksin lennuki peale ja kell 4 päeval kohaliku aja järgi olin ma juba Torontos. Ja sellal, kui sa veel ise täpselt aru ei saa, mis on juhtunud, pead sa uutes tingimustes juba askeldama hakkama. Ja nende uute tingimuste all ei pea ma silmas niivõrd keelt, inimesi, arhitektuuri, vaid hoopis järsem ja tüütum on pisiasjadest (nt. võtmed, panga- ja muud koodid, pistikud, jne.) koosneva paketi vahetus.

Londonisse jõudes läksin osakonna aasta alguse peole. Kui ma taksost maha astusin, said mulle ootuspärase südamliku tervituse asemel osaks hoopis üllatunud pilgud ja küsimused, et mis ma siin teen. Ilmnes, et paljud olid arvamusel, et ma olen Chicagos (kuhu ma ju ka lähen, aga alles talvel) või Eestis või kuskil Euroopas. Pole selge, kes on taolist segadust minu äramineku suhtes külvanud, aga ma kahtlustan Nici. Igatahes olid mõned mind nähes siiski päris rõõmsad, nt. Sean oli juba paaris loengus käinud ja murelikult avastanud, et minu äraolekul pole kedagi, kes talle vastu vaidleks. Ja peol oli ka hunnik uusi doktorante, kes olid alles Londonisse kolinud ja proovisid kerge paanilisusega võimalikult palju kontakte luua. Kõigi nendega vestlemise käigus sain ma selgelt aru, kui surmani tüdinud ma olen selle seletamisest, kuidas hääldada mu nime, kuidas ma Kanadasse sattusin, mis ja kus on Eesti, jne. Nii et õhtu lõpul sai järjekordne entusiastlik uus doktorant, kes palus mul midagi ütelda eesti keeles, vaid sarkastilise pilgu osaliseks.

Ja täna hommikul avastasin, et kodus pole loomulikult midagi süüa, nii et pakkisin end Eesti moodi paksemalt riidesse ja lonkisin ülikooli. Üsna pea avastasin, et väljas on 25 kraadi ja kohutavalt niiske, nagu oleks saunas. Ja ülikoolini jõudes meenus mulle, et seal pole sel kellaajal muud süüa kui hamburgereid. Nii et närisin higist nirisedes oma hamburgerit, jõin peale kergelt laagerdunud maitsega, pabertopsis ja plastikkaanega kohvi ning mõtlesin, et tõepoolest, tere tulemast Põhja-Ameerikasse.

Riin

Metsas

Me olime Peebuga nädalavahetusel metsas. Täpsemalt Kõrvemaa 38-kilomeetrisel matkarajal. Mul on jalad siiani valusad, ilmselt koos matkakotiga kummardumisest. Sest kummarduda oli ju pidevalt vaja, kuna metsad olid täis näpuotsa suuruseid mustikaid ja pohli, rabad punetasid jõhvikatest ja seened kasvasid lausa tee kõrval, nii et isegi metsa ei pidanud astuma. Tegemist oli äärmiselt vaheldusrikka matkarajaga, mis oli täis pikitud pisikesi sünkja veega järvekesi ning sammaldunud männimetsad vaheldusid rabade, nõmmede ja vallseljakutega. Ilus ülevaade Eesti loodusest kogu oma mitmekesisuses. Vaheldust lisas kahtlemata ka see, et tulvavesi oli mitmed rajad ja laudteed üle ujutanud, nii et metsaservale jõudes leidsime järgmise punase mummuga tähistatud puu keset väikse järve suurust lompi ja pidime hakkama nuputama, kuidas teisele poole vett jõuda. Ja korra pidi isegi Peep oma kolakad matkasaapad jalast võtma ja koos minuga paljajalu paterdama. Märkimisväärt on ka see, et mitmed vaated tulid mulle kuidagi tuttavad ette. Sest kuigi kõik oli paar numbrit väiksem, oli see ometi väga Kanada sarnane. Nii et ma saan üha paremini aru, miks emigreerunud eestlased seal nõnda hästi kodunesid. Kõik see kokku oli väga ilus ja mõnus. Kujutage ette sumedat augustiööd, tähistaevast, vaikselt sillerdavat järve, indiaanilõket ja pakisuppi, mis peale 15 kilomeetrit küngastest üles ja alla matkamist maitses nagu parim a la carte’i söök. Soovitan.

Riin